Peter Singer, 1997

“Me elame ajastul, mil inimesed võivad tunda, et nende elud on tühjavõitu ning tegevustel puudub sisu, mis tõeliselt loeb. Religioonist võõrdumine ja kommunismi kokkuvarisemine on jätnud alles vaid vaba turu ideoloogia, mille ainus sõnum on järgmine: tarbi ja tööta aina rohkem, et saaksid veelgi enam tarbida. Kuid isegi need, kes elavad materiaalselt heades tingimustes, ei ole oma eluga tihti rahul.” Austraallane, Princetoni Ülikooli professor Peter Singer kirjutab eetikast lähtuvast elustiilist ning globaalsest vastutusest.

“Tegin oma õpilastele väikese väljakutse, et nad mõtleksid eetiliselt sellele, mida me võlgneme hädasolevatele inimestele,” räägib Peter Singer. “Ma palusin neil kujutada ette, et nende teekonnal ülikooli mööduvad nad madalast tiigist, kuhu on kukkunud väike laps, kes on uppumas. Vette tormamine ja lapse väljatõmbamine on lihtne lahendus, kuid sellega kaasneb ka oma riiete määrimine, mis tähendab, et tuleb minna koju riideid vahetama ning ilmselt jääda ilma esimesest loengust. “

Seejärel küsib Peter oma üliõpilastelt, kas neil on reaalne kohustus see laps päästa, millele vastatakse ühehäälselt, et loomulikult on nad kohustatud seda tegema. Lapse päästmine on üliõpilaste meelest palju olulisem kui mudased ja märjad riided või koolist puudumine – keegi ei suuda leida ühtegi head põhjust, miks peaks teistmoodi käituma. Peter aga arutleb edasi: “Kas see muudaks olukorda, kui samal ajal mööduvad tiigist ka teised inimesed, kes saaks sama hästi selle lapse päästa, kuid millegipärast ei tee seda?” Üliõpilaste meelest ei muuda see olukorda ehk kui keegi ei täida oma kohust, ei tähenda see, et ka teised ei peaks seda tegema.

Peter viskab üliõpilastele õhku järgmise mõtte: “Kas olukord muutuks, kui tegemist on sarnase olukorraga ehk uppuva lapsega, keda sa saaksid päästa, aga see toimuks mõnes teises riigis?” Taaskord nõustuvad üliõpilased, et asukoht ja kaugus ei muuda seda moraalset kohustust laps päästa. Peteri sõnul oleme me kõik aga selles olukorras, kus meil on võimalik üht või teistviisi kellegi elu päästa – ostes mingit kindlat kaupa, mis toetab tootjaid kuskil vaesemas riigis, annetades oma palgast väikese koguse heategevuseks jne.

Selline mõtteviis võib tekitada palju küsimusi: kuidas me võime olla kindlad, et annetus jõuab õige abivajajani? Kas mitte enamus heategevuseks minevast rahast ei kulu administratiivsetele või korruptiivsetele tegevustele? Võib-olla on enamike probleemide põhjuseks liigselt kasvav populatsioon ning seetõttu pole ühe elu päästmine niivõrd oluline. Peteri sõnul on aga annetuse tegemisega kaasnev kulu palju väiksem kui tulu, mida abivajaja sellest saab. Seda isegi juhul, kui osa sellest annetusest peakski minema muudeks kuludeks ja hädasolijani jõuab palju väiksem summa.

19. sajandi lõpus kirjutas WH Lecky, et inimese mure on järjest kasvav ring, alustades inimesest endast, seejärel pere ja peagi hõlmab see ring klassi, rahvuse, rahvuste grupi, siis kogu inimkonna ning lõpuks on hõlmatud ka loomariik. “Enamus minu üliõpilasi tundub olevat juba vähemalt eelviimasel tasemel.”

Käesolev sajand võimaldab rääkida globaalsest vastutusest. Suuremas osas inimkonna ajaloost on inimene suutnud mõjutada heal juhul oma küla või linna inimesi ning isegi võimsad kuningad ei olnud edukad väljaspool oma riigipiire. Ei ole vahet, kui suured olid omal ajal impeeriumid, side ja transport olid ikkagi aeglased või pea olematud ning info sõdadest, tapatalgutest või üleujutustest teisel pool maakera puudus. Selleks ajaks, kui info ka kohale jõudis, olid ohvrid juba surnud või saanud hakkama ilma abita. Väljend “heategevus algab kodust” oli siis täiesti õigustatud, sest maailma tajumise piirid olid väga kitsad, jäädeski vaid umbkaudu oma küla piiresse.

Kommunikatsioonivahendid on muutnud maailma piiride tajumist: televisiooni vahendusel võivad miljardid inimesed näha seda, kuidas näljased lapsed süüa anuvad või pagulased üle riigipiiride voolavad, et leida turvalisem elupaik. Enamik neist inimestest, kes neid hädasolijaid näevad, oleks valmis neid ka aitama. Igaüks saaks ju võtta telefoni või krediitkaardi ja teha annetuse, mis aitaks heategevusorganisatsiooni kaudu viia hädasolijatele medikamente ja toitu. Abistamise võim on ka ÜRO käes, kes saaks kaitsta neid, keda ähvardab genotsiid.

Meil on võimalik mõjutada kõiki sündmusi, mis maailmas toimuvad, ja see ongi osa globaalsest vastutusest. Inimtegevus on hakanud mõjutama ka loodust ning praeguseks on kõigile selge, et oma tegevusega oleme kahjustanud atmosfääri, mille tagajärjel on muutunud kliima. See omakorda mõjutab merevee taset ja  kahandab kalade arvu. Näiteks Los Angelese tarbijad võivad põhjustada Austraalia elanikel vähiteket, uputada Bangladeshi talupoegade maa-alad ja sundida Tai külamehed tööle tehastesse, sest kalapüügiga nad enam elatist teenida ei saa.

Sellised tingimused näitavad, et globaalne eetika on väga oluline.

Me elame ajastul, mil inimesed võivad tunda, et nende elud on tühjavõitu ning tegevustel puudub sisu, mis tõeliselt loeb. Religioonist võõrdumine ja kommunismi kokkuvarisemine on jätnud alles vaid vaba turu ideoloogia, mille ainus sõnum on järgmine: tarbi ja tööta aina rohkem, et saaksid veelgi enam tarbida. Kuid isegi need, kes elavad materiaalselt heades tingimustes, ei ole tihti oma eluga rahul. Filosoofid on öelnud, et kui me omame piisavalt ning põhivajadused on kaetud, ei too varanduse kasv õnnelikkust juurde.

Multimiljonär Ivan Boesky mõisteti 1986. aastal süüdi keelatud tehingutes. Miks pidi Boesky siduma end kriminaalse tegevusega, kui tal niigi oli rohkem raha kui ta jõuaks kulutada? Kuus aastat hiljem avaldas tema naine, Seema Boesky, mehe motiivid: Ivan oli töötanud 24/7 ilma puhkusteta ning ei võtnud kordagi aega maha, et oma rahalist seisu nautida. Aastal 1982. avaldas ajakiri Forbes nimekirja USA rikkamatest inimestest, kelle seas oli ka Boesky, kuid mees ise oli sellest väga ärritunud. Teda ei pahandanud avalikkuse tähelepanu, vaid pigem see, et ta oli antud loendi lõpus. Seejärel lubas ta oma naisele, et teeb kõik selleks, et enam mitte kunagi nimekirja viimaste seas olla.

Me peame vabastama end sellest absurdsest edu kontseptsioonist. See toob õnnetust isegi sellistele inimestele nagu Boesky ja loob sotsiaalsed standardid, millel on väga kahjulik mõju loodusele ja globaalsele ebaõiglusele. Enam ei saa jätkata nii, et ainuke eesmärk elus on kahmata kokku aina enam varandust, rohkem tarbida ja jätta endast maha hiilgaslikud prügilad.

Inimesed kipuvad eetikat ja isiklikku huvi vastandama: me eeldame, et isiklikes huvides võib töökoha vastu võtta kuskil ettevõttes, mis tegelikkuses toodab keskkonda või tervist kahjustavat kaupa. Ja ka vastupidi, me arvame, et see inimene, kes ei võta eetilistel kaalutlustel mingit töökohta vastu või kes annetab suure osa oma varandusest, ohverdab sellega ka oma isiklikud huvid, et lihtsalt eetikale alluda.

Paljude meelest on naiivne väita, et inimesed suudaksid kuidagi tarbimiskultuurist eemalduda või valida töökoha ettevõtte eetilise käitumise järgi. Kuid sellised muutused on ilmselgelt vajalikud. Igavlevad noored on ammu sellest teadlikud, et elu tundub mõttetu ja sisutühi. Võib-olla on probleemiks just see, et asetame isiklikud huvid kõige tähtsamale kohale. Omakasul põhinev elumõte pole muud kui ainult individuaalse rahulduse saavutamine. Antiikrahvad nimetasid seda hedonismi paradoksiks ehk mida rohkem me omakasu poole püüdleme, seda raskemini tabatav on heaolutunne.

Eetika pakub lahenduse. Eetiline elu on selline, kus identifitseerime end teiste ja suuremate eesmärkide kaudu, mis annavad ka elule sisuka mõtte. Antiikne teadmine, et eetika ja isikliku kasu vahel valitseb harmoonia, pole kuhugi kadunud, lihtsalt hetkeks hägustunud.

Ühiskonnas, kus on normiks materiaalsus ja omakasu, on üleminek eetilisele maailmavaatele suhteliselt radikaalne. Eetiline maailmavaade ei keela lõbutsemist või toitude ja hea veini nautimist, vaid muudab lihtsalt üldisi prioriteete. Viimase moe tagaajamine, kulinaarsed nautimused, luksusautod jne – nende nautimise tähendus muutub nende jaoks, kes mõistavad tegevustega kaasnevat laiemat mõju ühiskonnale ja keskkonnale. Kui see eetiline ring laieneb ning inimesed aina enam mõistavad oma tegude tagajärgi, võib see ühiskonda fundamentaalselt muuta.

Teksti allikas: http://www.utilitarian.net/singer/by/199704–.htm