William MacAskill, 2015

Julia Wise on sotsiaaltöötaja ning tema abikaasa Jeff Kaufman on tarkvarainsener. 2013. aastal oli nende ühine sissetulek pisut alla 245 000 dollari aastas, mis asetas nad sellega 10% USA jõukamate leibkondade sekka. Ometi kasutavad nad kõigest 15 280 dollarit aastas, s.o 6,25% nende kogusissetulekust (makse ja sääste arvestamata).

Mis sai nende ülejäänud sissetulekust, pisut alla 100 000 dollarist? Nad annetasid selle heategevusele. See on 40% sissetulekust (enne maksude maksmist) ning see pole ühekordne annetus: nad on annetanud sarnase protsendi igal aastal alates 2008. aastast.

Jeffi ja Julia 2013. aasta kulud:

Annetused  40%
Säästud  32%
Maksud  22%
Toit, riided, transport jm  3%
Majapidamine  2%
Meditsiin  1%

 

Jeffi ja Julia lugu on üks põhilistest Larissa MacFarquhar’i uues raamatus “Strangers Drowning”, milles ta toob välja mitmeid „ekstreemse vooruslikkuse“ juhtumeid. Jeffi ja Julia tegudest kuuldes võid oletada, et nad on ilmselt päris õnnetud, võid isegi mõelda, et nad on justkui hoiatav näide ekstreemsest enesesalgamisest. Ausalt öeldes on see tõest kaugel.

Viimaste aastate jooksul on mul [autoril] olnud õnne pidada Jeffi ja Juliat oma sõpradeks ja ma ei usu, et oleksin kunagi kohanud püsivamat, õnnelikumat ja normaalsemat paari. Nemad tõestavad, et sul võib olla täiesti tavaline, nauditav ja mitmekesine elu, praktiseerides altruismi kui põhiosa oma identiteedist.

See võib meie tarbimiskultuuris ebaloomulik tunduda, kuid taolised suured annetused nagu nende omad võivad rikastada ja rikastavadki su elu, tehes sind õnnelikumaks võrreldes sellega, kui oleksid samal hulgal raha enda peale kulutanud. Vaatame asitõendeid.

Sissetulek on ülehinnatud

Teatavasti ei saa õnne rahaga osta. Küll aga on see ütlus viimaste aastatega muutunud niivõrd klišeeks, et inimesed on unustanud, mida see üleüldse tähendab. Unustagem hetkeks annetamise küsimus ja vaadelgem madalama sissetuleku mõju.

Psühholoogid on uurinud raha ja õnnelikkuse vahelist seost. Järjekindlalt on leitud, et mingist hetkest alates ei tõsta lisasissetulek jõukate riikide elanike heaolu eriti palju. USA elanikud, kelle sissetulek on 32 000 dollarit aastas, hindasid oma heaolu keskmiselt 7 punktiga 10st. Need, kelle sissetulek on 64 000 dollarit aastas, hindasid oma heaolu 7,5 punktiga 10st. Sissetulekute erinevusega võrreldes on heaoluhinnangute erinevus päris väike.

Sellest hoolimata ülehindame pidevalt sissetuleku mõju meie õnnelikkusele. Ühes uuringus leiti, et hulk ameeriklasi alahindasid väga nende inimeste õnnelikkust, kelle sissetulek on madalam (55 000 dollarit ja alla selle). Tegelikult ei piirdu see tendents vaid sissetulekuga: üldiselt ülehindame heade sündmuste positiivset mõju meie õnnelikkusele ning halbade sündmuste negatiivset mõju.

Sellel on kaks põhjust. Esiteks, mõeldes muutustele meie hetkeolukorras (näiteks sissetuleku kaotamine), seame liiga vähe tähelepanu asjadele, mis püsiksid läbi selle aja (näiteks sõprade ja lähedaste olemasolu) ja mis aitavad oluliselt lööki pehmendada.

Teiseks, me kipume liiga tihti unustama seda, kui hästi kohaneme uute situatsioonidega, sh muutunud sissetulekute ja elustandarditega. Kuigi loteriivõitjad kogevad pärast võitu järsku kasvu oma õnnetundes, on aasta pärast nende rahulolu eluga võrreldav tasemega, mis oli neil enne.

Kui sa sellist teadmist väärtustad, siis on loogiline, et isegi kui kaotad suure osa oma palgast, mõjutab see sinu õnnelikkust pikas perspektiivis väga vähe. Kuid nagu me varsti näeme, on osa oma sissetulekust heategevusorganisatsioonidele andmine märksa parem kui üldse sissetulekust ilmajäämine.

Annetamine ei tähenda staatuse kaotamist, mis muidu sissetuleku vähenemisega kaasas käib. Peale selle tekitab heategevusorganisatsioonidele annetamine sinus parema tunde.

Andmine tekitab sinus hea tunde

Teiste aitamine annab meile “sooja sära”. Üks eksperiment näitas, et preemiakeskused ajus aktiveerusid, kui osaleja raha kanti kohalikku toidupanka; see kehtis ka juhul, kui ülekanne oli kohustuslik.

Vahest on veelgi üllatavam, et annetamine võib tekitada sinus parema enesetunde, kui tekitaks kulutamine iseendale. Teises eksperimendis anti osalejatele ümbrik väikese summaga, mis kästi kulutada 24 tunni jooksul. Pooltel osalejatel paluti kulutada raha iseenda peale (näiteks makstes arveid või ostes endale midagi) ning teisel poolel oli kohustus kulutada see teiste heaks (näiteks ostes kingituse või annetades raha heategevusele). Tulemused olid selged: teine grupp, kes pidi raha kulutama teiste heaks, koges rohkem õnne kui esimene grupp.

Laiaulatuslik rahvusvaheline uuring (pdf) leidis positiivse seose annetamise ja subjektiivse heaolu vahel, kontrollides sealjuures ka leibkonna sissetulekuid. Hämmastav järeldus oli see, et heategevusorganisatsioonidele annetamine on õnnelikkusega samasuguses seoses nagu leibkonna sissetuleku kahekordistamine.

Võttes teistele andmist tõsiselt

Eelnev pakub välja, et annetamine võib olla efektiivne viis suurendamaks oma elukvaliteeti, olemata seejuures suur ohverdus.

Sa ei pea annetama 40% oma sissetulekust nagu Julia ja Jeff, kuid julgustan igaüht annetama märkimisväärset osa oma sissetulekust. Inimesed, kes ühinevad Giving What We Can kommuuniga, lubavad annetada vähemalt 10% (oma igakuisest sissetulekust) efektiivsetele heategevusorganisatsioonidele. Tänaseks on Giving What We Can’iga ühinenud üle 1200 inimese ning liitunute arv kasvab veelgi. Ja kui sa ikka veel muretsed lühiajalise kohanemise pärast, mis käib kaasas kulutuste vähendamisega, proovi seda: iga kord, kui su sissetulek suureneb, anneta 50% palgakõrgendusest. Sellisel moel ei harju sa suurenenud sissetulekuga ja ei taju kunagi selle kadu.

Annetades maailma kõige efektiivsematele heategevusorganisatsioonidele, saab sinu annetatud sissetulek luua uskumatu muutuse vaeste ja nende elus, kes on sattunud ebasoodsasse olukorda. Kui seda on võimalik teha nii, et teed samal ajal ka ennast õnnelikumaks, siis me peakski ju seda tegema?

Teksti allikas: https://qz.com/515655/this-couple-lives-on-6-of-their-income-so-they-can-give-100000-a-year-to-charity/