Kony 2012 tähistab minu jaoks erilist tüüpi kaasust. Sama ruttu, kui see kuulsaks ja toetajaid sai, oli see ka järgmisel hetkel justkui teadmatusse kadunud.

Heategevuslik organisatsioon Invisible Children postitas 5. märtsil 2012 Youtube’i video Kony 2012, mis sai Youtube’is kuue päeva jooksul 100 miljonit vaatamist. See purustas kõik tolleaegsed Youtube’i rekordid. Meisterlikult tehtud video ning selles peituv üleskutse olid tabavad ning tõmbasid endaga kaasa tohutu meedia melu. 7. märtsil olid juba paljud olulised Interneti uudisteleheküljed sellest kirjutanud. 8. märtsil kiitis Valge Maja pressiesindaja Jay Carney Invisible Children organisatsiooni kaasuse heaks ning lubas sellele tähelepanu pöörata. Suure meediamölluga ühinesid ka kuulsused nagu Justin Bieber, Nicki Minaj, P. Diddy, Angelina Jolie ja Emma Stone, kes kiitsid kaasuse heaks ning tegid oma osa, et Kony kuulsust tõsta.

Sõnum on selge: me peame peatama selle mehe, kes põhjustab nii palju kannatusi. Kuidas? Teeme ta nii kuulsaks, et keegi – ei poliitikud, rahvusvahelised jõud, tavainimesed – ei saaks seda ignoreerida. Lõpuks läheme Ugandasse, peatame Kony ja kõik lõppeb hästi.

Kuid siis läks asi keerulisemaks. Tuli välja, et film oli moonutanud fakte ning ees seisvat probleemi üle lihtsustanud, lisaks ilmusid artiklid annetuste väärkasutusest ning Uganda valitsuse korruptsioonist. Ilus ja selge kaasus muutus aina enam sääraseks, millega paljud ennast enam siduda ei tahtnud. Mis läks valesti? Suur tagasilöök tuli inimestelt, kes õigustatult tundsid, et neile on valetatud kaasuse selguse kohta. Kindlasti oli ka suur osa neid, kes kaasuse keerulisemaks muutumisega ei viitsinud lihtsalt enam mõttetööd kaasa teha ning seda kaitsta (kergem on Facebookis like’ida, kui süveneda Ugandas toimuvatesse nüanssidesse). Pole kindel, mis kampaaniale kõige rohkem kahju tegi, aga teine plaanitud üritus 20. aprillil – Cover the Night – ei tõmmanud enam nii suurt tähelepanu ning alguses tõotatud edu ja tegutsemisvaim oli kadunud. Kampaania jätkus, kuid palju tasasemalt ja väiksemalt, kui selle plahvatuslik algus oleks ette aimanud.

Efektiivne altruism (edaspidi: EA) ja Kony 2012 paistavad mulle iseenesest kui vastandlikud kaasused. EA tegeleb pikaajaliste ja „igavate“ probleemidega nagu vaesus, vaktsineerimine, miljoneid tapvad ravitavad haigused, mille köitvaks reklaamimine tundub pea võimatu. Kony 2012 on see-eest midagi selget ja tabavat. Kony kuriteod lisavad kaasusele teatud emotsionaalse laetuse ja põnevuse ning erinevalt malaariast või düsenteeriast on selle lahendus selge ja lõplik – peatame Kony!

Kuna EA seisab ka teaduslike tõenduste eest, rikkus Kony 2012 film neid põhimõtteid juba siis, kui moonutas oma filmis tegelikult toimuvat ning eesmärgi keerukust. Pole ka üldse kindel, et probleemi sekkumine oleks olnud mingil viisil efektiivne. Mõned allikad arvasid, et sekkumine võib probleemi isegi halvemaks muuta.

GiveWell blogi kritiseeris kampaaniat, võrreldes seda teiste kaasustega:

„Joseph Kony on halb ja me peame ta peatama. Ta on oma pika sõjalise kampaania käigus röövinud väidetavalt 30 000 last. Igal aastal tapab malaaria sadu tuhandeid lapsi. Joseph Kony on teinud jõledaid tegusid, mis teevad mind vihaseks. Aga malaaria teeb mind vihasemaks. Miks? Sest malaaria surmad juhtuvad ainult selle pärast, et ameeriklased ei hooli piisavalt.“

„Miks keskendub Invisible Children Kony’le? Ma ei tea täpselt, kuidas Invisible Children oma kaasuse valis, aga mul on oletus. Invisible Children on hea filmitegija ja Joseph Kony – kuigi mitte kõige hullem probleem Aafrikas – on ilmselt parim filmi-stiilis kurjategija. Need jäledad teod, mida ta teeb, on kirjeldamatud ja emotsionaalselt halvavad. Kuna ta on inimene, saame ta identifitseerida ning teda tõeliselt vihata. Ta on kurja kehastus.“

Kriitika moonutatud faktide kohta on täiesti omal kohal, kuid ma ei saa nõustuda malaaria ja Kony-tüüpi kaasuste võrdlemisega. Vaadates kõigest kaotatud elusid, peaksime keskenduma tõesti malaariale, kuid surmav haigus ja tahtlik inimõiguste jõledal viisil rikkumine ei ole samad. Kui haigus võib olla midagi paratamatut või „loomulikku“, siis tapmine, piinamine, vägistamine ja inimrööv ei tohiks seda kindlasti olla. Kui minu linnas jookseks ringi isik, kes lõbustab ennast aeg-ajalt teistele happe näkku viskamisega, siis ei lohutaks mind teadmine, et tegelikult moonutab aastas rohkem inimesi tulekahjud või autoavariid. Tahtliku kurjuse peatamine paistab minu silmis erineva kaasusena, mis ei ole oma inimkomponendi ja teadlikkuse poolest võrreldav malaaria või mõne teise surmava haigusega.

Sellele erimeelsusele vaatamata illustreerib Kony 2012 näide hästi, kuidas kaasusi ei valita tihti nende efektiivsuse põhjal, vaid sõltuvalt reklaamimisest ja emotsionaalsest komponendist.

Allikad:

http://mashable.com/2012/03/12/kony-most-viral/#ORZ3vp3coEq9

http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/africaandindianocean/uganda/9132991/Joseph-Kony-2012-Obama-administration-congratulates-success-of-campaign.html

http://blog.givewell.org/2012/03/08/the-worst-killer-of-invisible-children-is-not-joseph-kony/