Tõlgitud William MacAskilli TED’i esitlusest “What are the most important moral problems of our time?“. Tõlkinud Reeli Jantson. 

Inimkonna majanduse ajaloos ei olnud 200 000 aasta jooksul toimunud just kuigi palju märkimisväärset – valdava enamiku ajast elasid peaaegu kõik inimesed võrdväärselt ühe dollari eest päevas. Ent seda seni, kuni leidis aset teaduslik-tehniline revolutsioon, mis tõi kaasa maailma SKP hüppelise ja seni jätkuva kasvu. Arvestades sellega, kuivõrd on need avastused ja leiutised maailma muutnud, võime öelda, et elame inimkonna ajaloos enneolematus ajastus, ning ma usun, et meie eetilised arusaamad ei ole veel olukorrale järele jõudnud. Teaduslik-tehniline revolutsioon on muutnud nii meie arusaama maailmast kui ka meie võimekust seda muuta. Praegu vajame hoopis eetilist revolutsiooni, et jõuda selgusele, kuidas kasutada neid olulisi ressursse maailma paremaks muutmiseks.

Viimase kümne aasta jooksul oleme koos kolleegidega töötanud välja filosoofia ja uurimisprogrammi, mida kutsume efektiivseks altruismiks. See püüab vastata neile radikaalsetele muutustele maailmas ning leida tõendusmaterjali ja põhjalike arutluste abil vastus küsimusele “Kuidas teha kõige rohkem head?”. Selle probleemiga tegeledes kerkib esile palju küsimusi: kas panustada heategevuse, oma karjääri või poliitilise seotuse kaudu; millistele programmidele keskenduda; kellega koostööd teha. Ent millised kõigist maailma probleemidest on need, mille lahendamisele peaksime esmajärjekorras keskenduma?

Oleme prioriteetide seadmiseks töötanud välja lihtsa raamistiku: probleemi prioriteetsuse määravad selle suurus, lahendatavus ning tähelepanuta jäetus. Suurus on oluline, sest sel juhul on probleemi lahendades võimalik rohkem võita. Kergemini lahendatavad probleemid on olulised, sest kulutame lahendusele vähem aega või raha. Ning enim tähelepanuta jäetud probleemid on tähtsad kahaneva tasuvuse tõttu – mida rohkem on probleemi lahendamiseks ressursse kaasatud, seda keerulisem on täiendavate ressurssidega edasist arengut saavutada. Efektiivse altruismi kogukonna liikmed on esile toonud kolm moraalset probleemi, mis on meie arvates äärmiselt olulised ning mis ühtivad ka meie raamistiku põhimõtetega.

Esimesena toome välja ülemaailmse tervishoiu valdkonna probleemid, mis on täiesti lahendatavad ning seda kinnitavad ka seni saavutatud tulemused. Leetritest, malaariast ja kõhulahtisusest tingitud suremuse määr on langenud rohkem kui 70% võrra. Aastal 1980 suudeti juurida välja rõuged, millega minu hinnangul päästeti üle 60 miljoni elu. Ka maailmarahu saavutamisega poleks ilmselt samal perioodil niivõrd palju inimelusid päästa suudetud. Praeguste parimate hinnangute kohaselt suudame päästa elu, jagades vaid paari tuhande dollari eest vastupidavaid putukavastaseid voodivõrke, et tõkestada malaaria levikut.

Teiseks suureks prioriteediks on suurfarmid, millele pööratakse väga vähe tähelepanu. Igal aastal kasvatatakse toiduks ligi 50 miljardit karilooma, kellest suurem enamus elab suurfarmides äärmiselt kohutavates kannatustes. Nad on tõenäoliselt maailmas kõige halvemini elavate olendite seas ning paljudel juhtudel saaksime suurendada nende heaolu kõigest paari sendi eest isendi kohta. Siiski pööratakse sellele väga vähe tähelepanu. Farmides on kolm tuhat korda rohkem loomi kui hulkuvaid loomi tänavatel, kuid siiski jõuab suurfarmidesse üks viiekümnendik heategevusest saadavast rahast. See tähendab, et täiendavad ressursid selles valdkonnas võiksid tuua kaasa väga suuri muudatusi.

Kolmas valdkond, millele ma tahan enim keskenduda, on eksistentsiaalsed riskid: sündmused nagu tuumasõda või globaalne epideemia, mis võivad jäädavalt kahjustada kogu tsivilisatsiooni või viia koguni inimkonna hukuni. See on prioriteetide seadmise raamistikust lähtuvalt vast olulisim valdkond.

Esiteks on see valdkond väga lai. Tõeline eksistentsiaalne katastroof võib tuua kaasa kõigi 7 miljardi siin planeedil elava inimese hukkumise, mis on kujuteldamatute mõõtmetega tragöödia. Samas tähendaks see ka inimkonna tulevikupotentsiaali piiramist, mis minu arvates on tohutu. Inimkond on maal elutsenud ligi 200 000 aastat ning kui eeldada, et see püsib sama kaua kui keskmine imetajaliik, võiks inimkond kesta veel ligi 2 miljonit aastat. Kui inimkond oleks üksikisik, oleks ta praegu kõigest 10-aastane. Lisaks ei ole inimkond tavapärane imetajaliik. Kui tegutseme kaalutletult ja läbimõeldult, ei ole mingit põhjust, miks inimkond ei võiks kesta enamgi kui 2 miljonit aastat. Planeet Maa võib olla elamiskõlblik veel järgmised 500 miljonit aastat. Ja kui meil õnnestub asustada teisi planeete, võiks tsivilisatsioon jätkuda veel miljardeid aastaid.

Seega ma arvan, et meid ootab suur tulevik, kuid on see ka elamisväärne? Kas inimkond on üldse väärt alal hoidmist? Me kuuleme küll kogu aeg, et asjad lähevad aina hullemaks, kuid ma arvan, et pikas perspektiivis vaadatuna on olukord hoopis tuntavalt paranenud. Näiteks on aastakümnete lõikes kasvanud inimeste oodatav eluiga ning allpool vaesuspiiri elavate inimeste hulk on märgatavalt vähenenud. Samuti on kasvanud riikide hulk, kus homoseksuaalsus on aja jooksul dekriminaliseeritud, ning on suurenenud demokraatlike riikide arv. Seega, tulevikku vaadates  näeme, kui palju on veel võimalik saavutada. Me võime olla palju rikkamad ning lahendada palju probleeme, mis näivad hetkel veel lahendamatud.

Niisiis, kui võtta inimkonna arengu hindamisel aluseks kõigi inimeste heaolu suurendamine, siis tulevikus võiks areng olla veelgi suurem. On täiesti võimalik jõuda punkti, kus kõik inimesed elavad ülalpool vaesuspiiri, või kus iga inimene on paremal elujärjel kui kõige rikkam praegu elav inimene. Lisaks sellele võime avastada fundamentaalseid loodusseadusi või hoopis uue muusikavormi, mille kuulmiseks ei ole meil praegu kõrvu. Ja seda kõike pelgalt järgneva paari tuhande aasta jooksul. Kui sellest veel edasi mõelda, on suisa raske kujutleda kõrgusi, milleni inimkonna saavutused võiksid küündida.

Seega võib tulevik olla väga suur ja hea, kuid kas on ka võimalus, et me selle väärtuse kaotame? Ma arvan, et kahjuks küll. Viimase kahe sajandiga on kaasnenud meeletu tehnoloogiline areng, kuid samuti on see toonud kaasa globaalsed riskid, nagu tuumasõda ja äärmusliku kliimamuutuse võimalus. Pöörates pilgu tulevikku, võime eeldada sarnaste mustrite kordumist ning näha silmapiiril radikaalselt võimsaid tehnoloogiaid. Sünteetiline bioloogia võib tuua kaasa võimaluse luua enneolematult nakkavaid ja surmavaid viirusi. Geoinseneeria võib anda võimaluse muuta jõuliselt Maa kliimat. Tehisintellekt võib anda võimaluse luua intelligentseid käsilasi, kes on võimekamad kui me ise. Ma ei püüa väita, et ükski neist riskidest on eriti tõenäoline, ent kui kaalul on nii palju, on ka väikseim tõenäosus väga oluline. Kujutle, et astud veidi ärevana lennukisse ning piloot ütleb sulle rahustuseks: „Alla kukkumise tõenäosus on kõigest üks tuhandest. Pole põhjust muretseda!“ Kas sinu kartused oleks sellega hajutatud? Just sel põhjusel leian, et inimkonna tuleviku kindlustamine on üks olulisemaid probleeme, millega hetkel silmitsi seisame.

Tulles tagasi globaalsete prioriteetide väljaselgitamise raamistiku juurde, saame küsida, kas see probleem on tähelepanuta jäetud. Mina leian, et on, ja põhjus on selles, et tulevasi põlvkondi puudutavad probleemid on tihti tähelepanuta, kuna tulevased põlvkonnad ei osale tänapäeva turgudel. Neil ei ole võimalust valida. Pole ühtegi töögruppi, kes esindaks aastal 2300 sündivate inimeste huve. Neil ei ole võimalik mõjutada otsuseid, mida me käesoleval hetkel teeme – nad on hääletud. See aga tähendab, et pühendame väga vähe ressursse sellistele valdkondadele nagu tuumarelvade leviku tõkestamine, geoinseneeria, bioriskid, tehisintellekti ohutus. Kõik need valdkonnad saavad igal aastal vaid mõne kümne nendest miljonitest dollaritest annetajate rahastusest. Võrreldes USAs kokku heategevusele kulutatud 390 miljardi dollariga, on seda imevähe.

Raamistiku viimasest aspektist lähtuvalt saame küsida, kas see on lahendatav. Ma usun küll. Panustada saab nii raha, karjääri kui ka poliitilise kaasatuse toel. Raha abil saab toetada organisatsioone, mis keskenduvad neile riskidele, näiteks Nuclear Threat Initiative korraldab kampaaniaid, et vähendada tuumarünnakute tekkimise ohtu. Blue Ribbon Panel kujundab poliitikat looduslike ja ka inimtekkeliste epideemiate tekitatud kahjustuste vähendamiseks. Center for Human-Compatible AI teeb tehnilisi uuringuid, et kindlustada tehisintellekti süsteemide turvalisus ja usaldusväärsus. Olles poliitiliselt kaasatud, saad sa hääletada kandidaatide poolt, kes nendele riskidele tähelepanu pööravad, ning toetada suuremat rahvusvahelist koostööd. Väga palju saab ära teha oma karjäärist lähtuvalt. Muidugi on vaja teadlasi, poliitikakujundajaid ja organisatsioonijuhte, kuid samavõrra olulised on raamatupidajad, assistendid ja administraatorid, kes töötavad neis organisatsioonides, mis nimetatud probleemidega tegelevad.

Praegu on efektiivse altruismi uurimisprogramm veel lapsekingades ning on palju seda, mida me veel ei tea. Kuid vaadates seni teada saadut, võime näha, et keskendudes hoolikalt neile probleemidele, mis on suured, lahendatavad ja tähelepanuta jäetud, võime olulisel määral muuta maailma ka järgnevateks tuhandeteks aastateks.