Käesolev tekst on refereeritud William MacAskilli raamatu „Doing Good Better“ (2015) 4. ja 5. peatükist. Autorid on Ann-Marii Vilk, Anna Linda Tomp ja Liis Toomas.

4. peatükk: kas see teema on õigustatult luubi all?

Keskeltläbi kolmveerand noortest tööturule sisenejatest peavad eetilisi aspekte oma töökoha valikul möödapääsmatuks. Soov läbi oma töö maailma parandada on laialt levinud ning meditsiin on selles vallas kõige populaarsem karjäärivalik. Efektiivse altruismi seisukohast tuleks seda mõtet kriitiliselt analüüsida. Kas kõige populaarsem valik, et läbi oma töö head teha, on ka kõige efektiivsem? Sellele vastamiseks tuleb uurida lähemalt efektiivse altruismi kolmandat võtmeküsimust: kas see teema saab piisavalt tähelepanu?

Majandusteadlased kasutavad millegi väärtuse väljaselgitamisel loogikat, mille kohaselt ei vaadata selle asja keskmist väärtust, vaid hoopis kui palju lisakasu toob iga lisanduv ühik. Näiteks kui sa ostad selle raamatu, siis võib see pakkuda huvitava lugemiskogemuse. Samas teise eksemplari soetamisel ei ole sellel enam mingit lisaväärtust. Veel enam, ühe raamatu viie eksemplari omamine võib olla isegi negatiivne, kuna nad võtavad riiulis väärtuslikku ruumi ja koguvad tolmu. Seda nimetatakse kahaneva piirkasulikkuse seaduseks.

Eelnimetatud seadus kehtib ka heategevuse puhul. Mida vähem tähelepanu ning ressursse on suunatud mingi probleemi lahendamisse, seda suurem kasu on lisanduvatel annetustel. See aitab seletada, miks näiteks katastroofiabi on palju ebaefektiivsem valik annetamiseks kui parimad vaesusega võitlevad organisatsioonid.

Seda väidet saab illustreerida võrdlusega, kus 2011. aastal Jaapanis aset leidnud maavärina tagajärjel said abi pakkunud organisatsioonid 330 000 dollari väärtuses annetusi ühe hukkunud inimese kohta. Samas iga päev sureb maailmas üle 18 000 lapse malaaria, AIDSi ja tuberkuloosi tagajärjel. Kõik need haigused on ennetatavad, kuid saavad keskeltläbi ainult 15 000 dollari väärtuses annetusi ühe inimese kohta.

Selline ebavõrdsus ressursside jaotamisel on selgitatav emotsioonidel põhineva annetamisega. Katastroofi puhul on tegemist uue sündmusega ning keskmine kõhutundest lähtuv inimene reageerib sellele kui hädaolukorrale. Samas unustatakse, et tegelikult on arengumaades kogu aeg hädaolukord, kuna ollakse nii harjunud selliste probleemidega nagu vaesus, haigused ja rõhumine.

Kahaneva piirkasulikkuse seaduse abil saame tuua veel veenvaid argumente. Näiteks ühe pimedate juhtkoera treenimine maksab 50 000 dollarit. See panus parandaks ühe pimeda arenenud maailmas elava inimese elukvaliteeti silmnähtavalt. Samas selle sama summa eest saaksime arengumaades terveks ravida 500 inimest seal laialt levinud bakteriaalsest infektsioonist, mis põhjustab pimedust.

Sarnase näite saab tuua vähi ning malaaria ravi võrdlemisel. Võib väita, et vähi poolt põhjustatud tervisekahju on keskmiselt kaks korda suurem kui malaaria oma. Vähi ravile kulutatakse aga ülemaailmselt 60 korda rohkem raha kui malaariale. Seega iga lisanduv dollar toob vähem kasu vähi kui malaaria ravi puhul.

Eelnev tekst keskendus sellele, kuidas kahaneva piirkasulikkuse seadus raha väärtust vähendab, kuid sama kehtib ka aja puhul. Tuleme tagasi peatüki algul püstitatud küsimuse juurde: kas kõige populaarsem valik läbi oma töö head teha on ka kõige efektiivsem? Selle küsimuse üle juurdles ka noor arst Greg Lewis, kes otsustas põhjaliku analüüsi käigus välja selgitada, kui palju head teeb üks arst oma karjääri vältel.

Lewis leidis, et üks arst päästab oma karjääri jooksul umbes 25-30 elu, kuid see number on keskmine, mis ei võta arvesse seda, kui palju arste USAs juba on. Kahaneva piirkasulikkuse seadust arvesse võttes nägi ta, et iga lisanduva arstiga päästetakse vaid 4 elu rohkem.

Illustreerime seda lihtsa näitega. Oletame, et ühes väikeses eraldatud linnas töötab kolm arsti ning neil on kolm kategooriat tegevusi. 1) elupäästvad operatsioonid, 2) mõjuvalt elukvaliteeti parandavad ravimeetodid, näiteks ärevuse ravi ning 3) väikeste probleemide leevendamine nagu külmetushaigused. Eeldame, et iga arst kulutab igale tegevusele kolmandiku oma ajast ja seeläbi päästab aastas 100 elu.

Nüüd oletame, et piiratud eelarve tõttu tuleb üks arst lahti lasta. Esmalt tundub, et see oleks katastroof, kuna 100 elu aastas jääks päästmata. Samas kui mõtleme olukorrast realistlikult, siis suure tõenäosusega muudaksid teised kaks arsti oma prioriteete, delegeeriksid väikeste probleemide ravi õdedele ning keskenduksid rohkem elude päästmisele. See tähendaks, et teised kaks arsti päästaksid nüüd mõlemad aastas 150 elu.

Seega näeme siin jällegi kahaneva piirkasulikkuse seaduse efekte. Kuigi väikelinna kolmas arst päästis seal töötades samuti elusid, oli tema üleüldine panus vaid külmetushaiguste ravi, millega oleksid saanud hakkama ka teised meditsiinitöötajad.

5. peatükk: mis oleks muidu juhtunud?

Kuidas vastata küsimusele, kes on maailma parim inimene? Kolmandas peatükis oli juttu sellest, et rõugete väljaravimine oli üks inimkonna suurimaid saavutusi. Esmapilgul saaksime selle raamistiku sees anda maailma parima inimese tiitli D. A. Hendersonile, kes oli Maailma Terviseorganisatsiooni rõugete likvideerimise kampaania juht.

Kuigi Henderson tegi ära suure töö, ei olnud tema panus tegelikult määrav. Sellel hetkel, kui Hendersonist sai kampaania juht, oli rõugete likvideerimise plaan juba tehtud ning tema täitis vaid ametikohta. Eeldusel, et ta poleks kunagi sündinud või sinna tööle kandideerinud, oleks seda teinud keegi teine.

Seega maailma parima inimese tituleerimiseks peame minema ajas rohkem tagasi ning kaaluma hoopis tundmatut Ukraina teadlast nimega Viktor Žadanov, kes oli 60-ndatel Nõukogude Liidu terviseminister. Tol ajal ei olnud veel ühtegi haigust täielikult likvideeritud ning keegi ei arvanud, et see võiks üldse võimalik olla. Žadanov aga esitas rõugete väljaravimise ettepaneku nii veenvalt ja kirglikult Maailma Terviseorganisatsioonile, et esimest korda inimajaloos nõustuti sellist kampaaniat läbi viima.

Tavaliselt ei mõelda selle, mis oleks juhtunud, kui oleks teisiti käitutud, kuid peaksime. Lõppude lõpuks ei loe ju see, kes teeb head, vaid see, et heategu saaks tehtud. Meie heategude kasulikkust saab mõõta analüüsides ühest küljest seda, mis oleks juhtunud meie tegude tagajärjel, teisest küljest aga, mis oleks saanud meie panusest olenemata.

Seda loogikat aitab illustreerida näide sotsiaalsest programmist nimega Scared Straight, mis oli suunatud USA noortele, kes olid võimudele juba varases eas ühel või teisel viisil kuritegeliku käitumisega vahele jäänud. Scared Straighti raames viidi need noored kinnipidamisasutustesse ning lasti vangidel neid hirmutada. Lootus oli, et see juhib noored kuritegelikult teelt kõrvale.

Hilisemaid trende vaadates ilmneski, et kuritegevus noorte seas on langenud ning Scared Straight kuulutati märkimisväärseks edulooks. Lähemal vaatlusel aga leiti, et antud programm ei olnud mitte ainult ebaefektiivne, vaid hoopis kahjulik. Uuringud, mis jälgisid just programmis osalenud noori, leidsid, et nende seas kuritegevus hoopis kasvas. Algne mulje Scared Straighti edust põhines tõsiasjal, et kuritegevus oli tol ajal üleüldiselt ühiskonnas allakäigu trendil. Seega ilma eelkirjeldatud sekkumiseta oleks tehtud hoopis rohkem head.

Tulles tagasi karjääri teema juurde saame võtta lähema vaatluse alla taaskord eelmises peatükis figureerinud arsti Greg Lewise. Ta jõudis järeldusele, et tema panus elude päästmisesse olles arst arenenud maailmas on kahaneva piirkasulikkuse seaduse tõttu kaduvväike. Miks mitte minna siis tööle arengumaadesse, kus arste on palju vähem ning tema tegudel oleks palju suurem efekt?

Lewis argumenteeris, et tema oskused ja kogemused ei ole piisavalt head, et teha seal maksimaalselt kasulikku tööd ning keegi teine täidaks tema positsiooni ilmselt paremini. Selle asemel, et kolida Aafrikasse, otsustas Lewis hoopis kolmanda variandi kasuks: teenida selleks, et annetada.

USAs arstina töötades on Lewise otsene kasutegur küll väike, kuid tema sissetulek on niivõrd suur, et sellest poole annetamisel arengumaadele saab ta päästa igal aastal mitukümmend elu. See on tunduvalt rohkem, kui ta oleks suutnud päästa töötades ise arengumaades arstina. Lewise karjäärivalik on hea näide sellest, kuidas ise mugavalt ära elades saab siiski teha suurel hulgal head.

Mida selle infoga peale hakata? Mõtteid blogipostituse koostajailt:

  • Katastroofiabi ebaefektiivsus seisneb selles, et maailmas, kus me panustame kõik ressursid “tulekahjude kustutamisele”, ei jää ressursse ennetustööks ning parema infrastruktuuri ülesehitamiseks. See aitaks meil katastroofe ära hoida, vähendaks nende potentsiaalset kahju või aitaks nendega tõhusamalt  toime tulla. Sellegipoolest ei ole olukord must-valge ning loomulikult on oluline suuta ka katastroofide korral abi pakkuda. Ehk peaksime lihtsalt rahalise jaotuse tasakaalustamisele rohkem mõtlema.
  • Looduskatastroofide korral heategevusfondide toetamise tuleb põhjalikult läbi mõelda: hea näide kolossaalsest humanitaar-karuteenest on Haiti – riik, mida toetati 2010. aastal toimunud maavärina järgselt ca 5 miljardi dollariga, kuid tegelikkuses suur osa sellest rahast ei jõudnud õigetesse kätesse, õigete eesmärkideni või pikaajaliste projektide katteks. On juhtumeid, kus  vähetõhusad humanitaarabiorganisatsioonid teevad koostööd valitseva vähedemokraatliku režiimiga, kes ei pruugi antud abi sihtotstarbeliselt ja läbipaistvalt kasutada. Lisaks tõi Haitis kiirustades ja läbimõtlematult tegutsemine kaasa ka teise katastroofi – kooleraepideemia, mille viisid maavärina poolt rusutud riiki 2010. aastal missioonile saadetud ÜRO rahuvalvurid. Rohkem infot halvast humanitaarabist siit ja kooleraepideemiast siit.
  • Teenida selleks, et annetada tundub igati üllas viis head teha, kuid kui paljud inimesed suudavad tegelikult nii altruistlikud olla, et näiteks pool oma sissetulekust ära anda? Palga tõusuga käib tihti kaasas ka elustandardite tõus, mis nõuab omakorda rohkem ressursse. 
  • Katastroofide tagajärgede leevendusse panustamine sõltub suuresti katastroofide kajastamisest meedias, mis omakorda mõjutab inimeste tundlikkust antud situatsioonide suhtes. Toon näitena välja USA artistide poolt välja antud laulu “We Are the World 25 for Haiti”, mis salvestati uuel kujul, et anda abi 2010. aastal Haiti maavärinas kannatanutele. Tänu tugevale turunduskampaaniale samaaegselt Vancouveri taliolümpiamängude toimumisega, suudeti mõjutada suurel hulgal annetajaid.