Käesolev tekst on refereeritud William MacAskilli raamatu „Doing Good Better“ (2015) 6. peatükist. Autorid on Anna Linda Tomp, Ann-Marii Vilk, ja Liis Toomas.

6. peatükk: miks hääletamine sarnaneb tuhande dollari annetamisele?

William MacAskill alustab tõenäosusele keskenduvat 6. peatükki näitega Fukushima tuumakatastroofist. Fukushima Daiichi tuumajaam asus 2011. aastal aset leidnud maavärina keskpunktist 70 km kaugusel. Ehkki tuumajaama reaktorid lülitusid automaatselt välja, tabas looduskatastroof jaama jahutussüsteemi, mille tulemusena reaktorid hävisid. Kiirgus ise surmasid ei põhjustanud, kuid tagajärjed olid laastavad sellegipoolest – 160 000 inimest evakueeriti, üks sajast hukkus. Kellel lasub süü?

Uurimisprotsessis selgus, et tuumajaama planeerimisel ei peetud oluliseks (kuigi kaduvväikese tõenäosusega) riski, et selline looduskatastroof võib juhtuda. Peatükk vaatleb, kuidas mõista riskantseid, vähetõenäolisi juhtumeid hea tegemise kontekstis – kuigi on ettevõtmisi, mida on riskantne ette võtta, võivad need õnnestumise korral olla ülimalt suure positiivse mõjuga. Kuidas selliseid tegusid mõõta ja võrrelda?

Majanduses on kasutusel oodatava väärtuse mõiste. Näiteks: mängime kulli ja kirja. Tuleb kull, võidad kaks dollarit, tuleb kiri, kaotad dollari. Kas peaks kihlveo vastu võtma? Oodatava väärtuse teooria kohaselt peaks küll. Miks? Arvutades välja[1], mis on kihlveo vastuvõtmisel oodatav väärtus, selgub, et see on nullist suurem ehk positiivne.

Seda valemit kasutatakse sageli majanduses, statistikas, pokkeris, riskihaldamises ning üleüldiselt juhul, kui on tegemist ettenägematute tulemustega. Peatükis toodud näitega jätkates – kui kihlvedu järjest korrata, on kasulikum kihlvedu iga kord vastu võtta, jäädes tõenäoliselt nii plussi ning isegi võib-olla lisa teenides – valemi kohaselt teenib iga korraga keskmiselt 0,50 dollarit.

Enda rahaga ümber käies aga asjad nii lihtsad ei ole – suurem osa inimestest ilmselt eelistaksid 1000 dollarit endale jätta, selmet see mängu panna, kui on üks võimalus sajast võita 100 001 dollarit. Ja see on igati arusaadav. Raha kaotab kasvades väärtust ning tõenäoliselt saab esimest tuhandet kulutades endale suuremat rõõmu ja rahulolu pakkuda kui võimaliku võidusumma viimast tuhandet.

Sama aga ei kehti heategevuse puhul. Annetades tuhat dollarit Against Malaria Foundation’ile, soetab organisatsioon 160 sääsevõrku. Sada tuhat dollarit võimaldab fondil aga 10 600 sääsevõrku soetada. Maailmahädad on niivõrd üüratud, et nendesse peab meeletult ressursse suunama, et täiendav dollar oma väärtust hakkaks minetama – antud juhul räägime vähemalt 50 miljonist dollarist (organisatsiooni mitmekordne aastaeelarve). Praktikas on aga ebatõenäoline, et selline summa tõhusale heategevusfondile päevapealt sülle kukuks.

Jätkates oodatava väärtuse mõiste avamisega toob MacAskill välja valemi kasutamise surmasaamise tõenäosuse arvutamisel. See on oluline, sest inimesed kipuvad üldiselt üsna halvasti hindama vähetõenäoliste sündmuste juhtumist. Fukushima näitel oli turvalisuse eest vastutavatel inseneridel küll hea kavatsus vältida kahju, kuid turvalisuse hindamisel heitsid täielikult kõrvale katastroofi, mis oli küll vähetõenäoline juhtuma, kuid juhtumise korral laastavate tagajärgedega. Sama mõtte saab üle kanda ka hea tegemise konteksti, kus peame arvesse võtma nii õnnestumise tõenäosuse, aga ka selle õnnestumise väärtuse.

Sageli räägitakse, et valimas käimine on oluline – mitmed majandusteadlased aga leiavad, et kui eesmärk on mõjutada tulemust, on tegu ajaraiskamisega. Näiteks Steven Levitt, Chicago Ülikooli professor leiab, et valimas peaks käima näiteks armastusest kodumaa vastu, mitte soovist tulemust mõjutada, sest viimasest soovist lähtudes oleks ilmselt ajaga palju parematki teha. Oodatava väärtuse kontekstis aga on see järeldus liiga ümmargune. Valimise kindla mõju hindamiseks peaks välja arvutama, kui suur oleks meie mõju, kui tõesti suudaksime valimiste tulemusi mõjutada.

2008. aasta USA presidendivalimiste kontekstis arvutati välja, kui suur on tõenäosus, et üks hääl mõjutab valimistulemusi – võimalus on 1/60 000 000. Sealt aga tasub edasi arvutada, mis on kaalul, kui üks või teine kandidaat võidab. Millist kasu saan sellest mina? Kujutame ette, et näiteks maksumuudatustest tulenevalt maksab ühe või teise erakonna võit mulle tuhat dollarit. Sellisel juhul on oodatav väärtus üks kuuekümnest miljonist (tõenäosus, et minu hääl mõjutab) korda tuhat dollarit (raha, mis on mulle kaalul) ehk kokku 0,0016 dollarit. Sellise hinna eest ei tasuks tõesti vast valimas käia.

Aga isekas on hinnata valimas käimise kasu ainult ühe inimese vaatevinklist – lähenema peaksime selle järgi, millist kasu toob kõigile see, et üks või teine erakond on võimul. MacAskill arvutab välja, et kui sama tehe panna kõikide ameeriklaste konteksti, on „parema“ erakonna võimuloleku oodatav väärtus igaühele 5200 dollarit. See illustreerib valimiste tõelist väärtust ning seda, mil moel sarnanevad valimised arenenud riikide heategevustele annetamisega.[2]

Vaatlesime oodatava väärtuse mõistet valimiste kontekstis, liigume edasi altruismi juurde. Inimesed lähtuvad otsustamisel sageli kahest (oodatava väärtuse seisukohast väärast) arusaamast: 1) kui paljud inimesed käituvad ühtmoodi, leiab aset muutus; 2) üksi käitumise muutmine ei oma mõju. MacAskill seletab, et inimesi on raske panna näiteks lihast loobuma, sest leitakse, et ühe inimese käitumine ei oma suurt mõju. Jah, igapäevases kontekstis ühe lihatoote ostmata jätmine tõepoolest ei pruugi mõjutada nõudluse vähenemist ega pane kauplust lihatooteid vähem tellima.

Vastus peitub oodatavas väärtuses – ajapikku ei mõjuta ühe toote ostmata jätmine midagi, kuid võib aeg-ajalt siiski mõjutada, näiteks siis, kui kauplus teeb korrektuure tarnekogustes. Ehk siis – 999 korral ei omanud see käik mõju, kuid ühel korral tuhandest, kui kaupluse juhataja vähendas lihatoodete tarnekoguseid väiksemate müüginumbrite tõttu, oli mõju väga suur. Kuigi see näib absurdsena, on seda põhimõtet majandusteadlased uurinud, leides, et loobudes näiteks ühe muna ostust, langeb kogutootmine 0,91 muna võrra, loobudes piimagallonist, langeb tootmine 0,56 galloni võrra ja nii edasi.

Uurime ka seda, milline on oodatava väärtuse mõju konkreetseid samme tehes poliitikas ehk valdkonnas, kus läbilöömine on üsna ebakindel, ent õnnestumise korral on mõju tohutu – Ühendkuningriigist pärit Oxfordi tudeng, keda huvitab karjäär poliitikas võib arvata, et tema võimalus poliitikas edu saavutada on 1/20 000, võttes arvesse, mitu inimest elab Ühendkuningriigis ning kui suur hulk neist parlamenti jõuab. See aga ei võta arvesse seda, kui suur hulk inimesi on tegelikult poliitikukarjäärist huvitatud ning seda, milline on poliitikute taust üldiselt.

Antud Oxfordi Ülikooli eriala lõpetanud (poliitikale, filosoofiale ja majandusele keskenduv eriala ehk PPE) olid 2014. aastal parlamendis tugevalt esindatud – 650 parlamendisaadikust üle saja õppisid Oxfordis (igal aastal on Oxfordis ca 3000 lõpetajat), kellest 35 on õppinud PPE õppekaval. 32% ministritest olid õppinud PPE õppekaval; 1945. aastast alates on 13 peaministrist olnud 9 Oxfordist, neist 3 PPE õppekavalt. Kuigi see näitab, kuivõrd ebavõrdne on poliitiline esindatus Ühendkuningriigis, võib siin näha ka võimalust. PPE lõpetaja šanss pääseda briti parlamenti on 1/30, võimalus saada peaministriks on 1/3000.

Kuigi võimalus, et plaan selliselt välja ei kuku, on ikkagi suur, on võimalik välja arvutada, milline võib olla selle tudengi mõju, kui ta poliitikasse siiski jõuab. Arvestades seda, kui suurt hulka riigieelarvest mõjutab parlament (konservatiivse arvestuse järgi ca 45 miljardit naela) ning kui suurt hulka mõjutavad PPE õppekava lõpetajad parlamendisaadikena (väga konservatiivse hinnangu järgi mõjutab iga lõpetaja ca 160 miljonit naela), võib poliitikasse jõudes õigeid valikuid tehes olla mõju ääretult suur. Nähes, kui suur on võimalus teha head, valib selle näite põhjal tudeng karjääri poliitikas. Muidugi ei ole ainus võimalus head teha poliitikas, headest karjäärivalikutest lähemalt räägime 9. peatüki kokkuvõttes.

Üks põhimõte, millest kipume ekslikult sageli lähtuma, on see, et üks või teine asi „ilmselt ei saa kunagi teoks“. Selline mõtteviis on aga ohtlik – nii mõnigi tänastest tõdedest olid omal ajal ebatõenäolised ning koguni radikaalsed, olgu juttu naiste, rahvus- või seksuaalvähemuste õigustest või muudest küsimustest, mis suurte muutuste aegadel näisid naeruväärsete ja võimatutena.

Viimaks vaatleme kliimamuutusi. Kuhu paigutub oodatava väärtuse põhimõte antud küsimuses? Kui kliimamuutused on reaalsed ning me ei tee midagi, et seda peatada, on tagajärjeks miljonite hukkumine ning maailmamajandusele triljoneid dollareid kahju. Kui me aga otsustame midagi ette võtta, on kahjud märksa väiksemad. Kuigi sammude võtmine võib olla kulukas, on ilmselt tagajärjeks ebaolulist laadi ebamugavus, mis on tühine drastiliste tagajärgede kõrval, mida tegematajätmised võivad põhjustada.

Teiseks võib oodatavat väärtust näha selles kontekstis, mida inimesed saavad ise ära teha. Ilmselt näib indiviidina püüd kasvuhoonegaase vähendada tühine (mõjutades kliimasoojenemist ilmselt vaid 1/1×109 kraadi võrra), kuid see mõte ei võta arvesse, milline on sellise käitumise oodatav väärtus.  Kuigi 1/1×109 kraadi tundub tühine mõju, võib olla just see kaduvväike muutus viimaseks piisaks kliimakatastroofi karikasse. Samamoodi tundub „ah, mis mina“ mõtteviis rumal selle kõrval, kui kogu inimkond kliimavaenulikult käitudes samamoodi mõtleb, mõjutades nii kliimasoojenemist tervikuna.

Kuigi viimastest ülevaadetest võis jääda mulje, et efektiivne altruism tegeleb vaid lihtsasti mõõdetavate teemadega, nagu näiteks ussikuuriprogrammide või sääsevõrkude jagamisega, siis ehk andis ülevaade oodatava väärtuse põhimõttest ammendava ülevaate, miks nii päris ei ole. Isegi, kui poliitiline mõju ja looduskatastroofide ennetus näivad hoomamatute ja mõõtmatutena, on neile võimalik läheneda tõenduspõhiselt, põhjalikult ja kvantitatiivselt. Kuigi see võib olla raske, on juba katse kvantitatiivselt vaadelda parem, kui loobumine tegevusalade valimine suva või emotsioonide järgi või üleüldse loobuda soovist teha head.

Mida selle infoga peale hakata? Mõtteid blogipostituse koostajailt:

  • Isiklike rahade majandamisel ei ole oodatava väärtuse valemi kasutamine populaarne. Miks? Siinkohal tuleb mängu rahaline suurus madala tõenäosuse ja kõrge väärtuse aspektist lähtudes. Enamus inimesi ei ole nõus suurte summadega riskima, et saada veelgi rohkem raha. Inimesed teevad rohkem madala tõenäosusega seostuvaid tegevusi, ilmselt seetõttu, et risk on väiksem. Näiteks loto mängimine > maksad mõne euro pileti eest, samas summad mida võid võita on suured. Aga kui ei võida, siis ei juhtu ka midagi, kuna ei ole pileti ostmisega suurt riski raha näol võtnud. 
  • Kui palju saan mina kui hääletaja isiklikult midagi sellest, kui minu eelistatud erakond võimule saab? Kui ühiskond ainult taolise strateegia alusel toimiks, siis puhtalt kasu saamise eesmärgil, kui palju oleks neid, kes valima läheksid? Eelkõige peaks valima minek olema kodaniku kohus, mis ei taandu kasu saamisele, vaid oma riigi ja ühiskonna toimimisele ja arendamisele.
  • Nii kliima kui valima mineku küsimuses tekib inimestel tihtipeale mõte, “ah, kuidas mina ikka midagi muuta saan”. Kui tulla meeleavaldustel ja kogunemistel osalemise juurde, siis siia sobiks üks tore näide, mis toimus 2018. aasta kevade lõpul Tartus, kui protestiti tselluloositehase rajamise vastu. Aktsioonil osales ligi 4500 inimest, kes ühiselt avaldasid meelt Tartu ja Emajõe väärtuste kaitseks. Suure hulga inimeste jaoks valulise teemade kajastamine läbi protestide on viis, kuidas oma arvamust avaldada ning midagi ka muuta. 
  • Kui blogipostituses kajastatud raamat on tugevalt angloameerika-maailma keskne, ei maksa heituda, kui mõtleme, kuidas õnnestuks Eestis midagi suurt korda saata. Sarnase arvutuskäigu, nagu MacAskill toob välja briti parlamenti pääsemise kohta, võiks teha ka Eesti kohta. Võiks kihla vedada, et Eestis on kordades lihtsam pääseda Riigikogusse ja valitsusse ning tänu sellele omada suurt mõjuvõimu näiteks riigieelarve üle või saada öelda sõna sekka ses osas, kuidas Eesti tegutseb arengukoostöö valdkonnas.

[1] Antud näite puhul on kihla vedades valem: (50% × +$2) + (50%× –$1) = $0.50.

[2] Tasub arvestada, et antud arvutuskäik on hinnanguline ja hüpoteetiline. Lisaks on Ameerika Ühendriikide näitel osariigiti väga erinev tõenäosus mõjutada valimistulemusi, mis mõjutab osariikide kaupa ka seda, milline hind on ühel häälel.