Käesolev tekst on refereeritud William MacAskilli raamatu „Doing Good Better“ (2015) 7. peatükist. Autorid on Liis Toomas, Anna Linda Tomp ja Ann-Marii Vilk.

7. peatükk: millised heategevusühingud on kõige mõjusamad?

Seitsmes peatükk loob abistava raamistiku, mille järgi on annetajatel lihtsam valida valdkonda ja organisatsiooni, millele annetada. Peatükki alustab MacAskill mõtteharjutusega. Oletame, et sul on sada dollarit, mille pead annetama ühele kolmest järgnevast organisatsioonist, mille eesmärk on lahendada probleeme Aafrika arenguriikides.

Esimeseks organisatsiooniks on „Books for Africa“ (edaspidi BFA), mille eesmärgiks on saata Ameerika Ühendriikidest Aafrikasse raamatuid, parandades selle kaudu raamatute kättesaadavust eelkõige õpilaste hulgas. Organisatsiooni töö on olnud edukas, kuid raamatute puudus Aafrikas on siiski jätkuv.

Teiseks organisatsiooniks on „Development Media International“ (edaspidi DMI), mille eesmärgiks on ennetada alla viieaastaste Aafrika laste surma. Organisatsioon püüab meedia abil tõsta inimeste tervisealast teadlikkust, luues õpetlikke raadio- ja telesaateid, mis kajastavad näiteks õiget hügieenikäitumist, propageerivad imetamist ja putukavõrkude kasutamist. Organisatsioon usub, et vanemate õpetamisel ning nende teadlikkuse tõstmisel oma laste tervise osas väheneb ka kuni viieaastaste laste suremuse protsent.

Kolmandaks organisatsiooniks on „GiveDirectly“, mille programm on üsna lihtne. Organisatsioon teeb rahaülekandeid annetajatelt otse abivajajatele Keenias ja Ugandas, sealhugas saavad abivajajad annetatud raha kasutada oma äranägemise järgi kõige pakilisemate probleemide lahendamiseks. Seega millisele organisatsioonile annetada?

Üks populaarne viis, kuidas organisatsioone hinnata, on jälgida nende finantskäitumist. Kui palju kulutatakse organisatsiooni administratiivsele poolele? Kui suur on otsene rahaline osa, mida kasutatakse organisatsiooni peamiste programmide jaoks? MacAskill lükkab populaarse mõtteviisi ümber.

Toetudes ühe vanima ja populaarsema organisatsioonide hindamissüsteemi – Charity Navigator – andmetele, võrdleb MacAskill välja valitud kolme organisatsiooni finantsandmeid. BFA kulutab kogukuludest üldkuludele 0,8%, GiveDirectly 6% ning DMI koguni 44%. Charity Navigatori järgi peaks valituks osutuma BFA, mis on hinnatud maksimaalse neljatärni skooriga ning asetub kümne parima organisatsiooni nimekirjas kolmandal kohal. Charity Navigatori kodulehel ei ole aga tegelikult hinnatud GiveDirectly’d ega DMI’d.

Toetudes pelgalt organisatsiooni finantskäitumisele, ei ole võimalik leida kõige efektiivsemat heategevusprogrammi, mis annetaja rahaga kõige paremaid tulemusi tooks. MacAskill toob lihtsa näite. Kui kaalume uue arvuti ostmist ning sõelale on jäänud MacBook ning PC, ei hakka me võrdlema Apple ja Microsofti ettevõtte administratiivset poolt ega oskust rahaga ümber käia. Tarbijana hoolime, millised on toote positiivsed ja negatiivsed küljed ning kas oleme tootega rahul. Seega, kui need tegurid ei ole meile igapäeva oste tehes olulised, siis miks peaksime heategevusega käituma teistmoodi?

Pigem võiksime organisatsioonide võrdlemist alustada nende tegevuse hindamisega. Mida organisatsioon teeb minu annetusega? Kuidas parandatakse annetuse läbi inimeste elusid? Kui palju kasu on minu annetusest? Pealtnäha tundub, et õpilaste varustamine raamatutega on kasulik tegevus, kuid tegelikult on selle kasu hindamiseks liiga vähe tõenduspõhist materjali. Haritud õpetaja puudumisel ei ole õpilastele raamatutest ja õpikutest nende kooliteel erilist kasu. Seega välistab MacAskill BFA, kuna teised kaks organisatsiooni on tugevamate tunnustega.

Organisatsioonide edukaks võrdemiseks ning oma otsuse lihtsustamiseks soovitab MacAskill igal annetajal esmalt vastata järgmisele viiele küsimusele. (Küsimused on koostanud usaldusväärne organisatsioonide hindaja GiveWell.)

1. Mida see organisatsioon teeb?

Peaksime uurima, millega organisatsioon tegeleb ning millised on programmide väljavaated. Näiliselt lihtsad küsimused, kuid tihti on reaalsus ning inimeste oletused organisatsiooni tööst erinevad. Näiteks tervise valdkonnas tegutsevad organisatsioonid ei panusta rahaliselt erinevate programmide uuringutesse nii palju kui arvata võiks. Suurem osa rahalisest ressursist kulutatakse muudele programmi osadele. Näiteks panustab ALS-i haigetega tegelev organisatsioon taustauuringutesse 35% ja Ameerika Vähiliit vaid 22%. Need numbrid ei peaks olema määravad otsuse tegemisel, kuid annavad siiski mõtlemisainet, millisele organisatsioonile oma raha annetada.

2. Kui kulutõhusad on programmid, millega organisatsioon tegeleb?

Kuluefektiivsuse hindamiseks peaksime algselt vaatlema, kui palju kulutatakse ressursse ühe inimese peale. Veelgi enam, kuidas ressursside kasutamine seda inimest mõjutab ning kas ja kuidas programmid reaalselt inimese elukvaliteeti parandavad.

GiveDirectly kaudu saavad abivajajad otsest rahalist abi. Seega on raha kasutamine nende abivajajate endi otsustada. Kui nad kasutavad raha hariduse või muudele eluks vajalikele asjadele, siis on meie annetusi positiivselt kasutatud. Aga me ei saa kindlad olla, et annetatud raha ei kulutata alkoholi või muude meelemürkide ostmiseks, see oleks väga muret tekitav. Ligi 39% annetustest kasutatakse koduloomade ostmiseks. Inimeste heaolu on otseste annetuste abiga märgatavalt tõusnud, kui DMI programm on veelgi efektiivsem.

Lääneühiskonnas on hügieeni eest hoolitsemine elementaarne. Iga ameeriklane teab, kuidas kasutada seepi ning et käsi peab pesema regulaarselt. Arenguriikides on seep luksuskaup ning isegi kui vaesemate riikide elanikele on selgeks tehtud tavapärased hügieenitoimingud, on seebi kasutamine neile võõras ja tõrges. Halbadel hügieeniharjumustel võivad olla aga üsnagi ulatuslikud tagajärjed. Arengumaade üks suurimad probleeme tervise vallas on kõhulahtisus, mille tagajärjel sureb aastas ligi 760 000 last. DMI programmide abil on võimalik õpetada inimestele, kuidas oma keha ja tervisega õigel viisil toime tulla.

DMI efektiivsuse mõõtmiseks kasutab MacAskill juba meile tuntud QALY süsteemi, kus üks QALY võrdub ühe hea tervisega elatud aastaga. Ühe QALY hankimiseks kulub ligikaudu 10 dollarit ning ühe elu päästmiseks DMI kaudu oleks vaja 360 dollarit. QALYde kaudu inimese heaolu, sissetulekute suurenemise ja elude päästmise mõõtmine ja hindamine, on keeruline, aga siiski võimalik.

Läheneme asjale veidi teisel viisil. 1000 dollari suurune annetus viie liikmelisele perekonnale tähendaks nende jaoks aastase sissetuleku kahekordistamist. Selle summa investeerimine kindlustaks 10 aastat kahekordset sissetulekut. Lõpuks saame endilt küsida, millisel tegevusel on suurem kasu: Annetada DMIle 1000 dollarit ning päästa kolme inimese elu või annetada GiveDirectly’le ning kahekordistada viie inimese sissetulek kümneks aastaks. Kahe programmi andmete vaatlemisel ja võrdlemisel, võib järeldada, et kuluefektiivsem on DMI.

3. Kui hästi on põhjendatud taustinformatsioon programmide kohta?

Programmide efektiivsust on mõistlik hinnata tuginedes kindlatele teaduslikele uuringutele. Veel eriti head oleks nii-öelda uuringud uuringutest või organisatsioonide endi poolt läbiviidud programmide kvaliteedihindamised. On keeruline eristada töötavaid programme mitte-töötavatest.

Tihti eelistame heategevusorganisatsiooni, millel on väga hästi põhjendatud tõekspidamised keskmise kuluefektiivsuse kohta, organisatsioonile, mis on vägagi kuluefektiivne, kuid vajaka jääb vettpidavatest tõenditest. MacAskill mõtestab selle lahti nii – kui tõendid näitajate kohta on nõrgad, on näitajad suure tõenäosusega palju optimistlikumad ning sellest tulenevalt on ka organisatsiooni tegelik kuluefektiivsus palju madalam.

Üks äärmuslikemaid näiteid väheste tõenditega heategevusprogrammidest on väikelaen (üks finantseerimise liike, kus laenatakse väikesi summasid väga vaestele). Pealtnäha tundub väikelaenu andmine üsnagi kuluefektiivne. Kuid tegelikkuses, kui põhineda teaduslikele uuringutele, on sellist tüüpi laenul vähe või mitte üldse mingisugust mõju inimeste sissetulekule, tarbimisele, tervisele või haridusele. Pigem kasutatakse väikelaenu lühiajalise tarbimise jaoks, kui et kasvatatakse pika perioodi jooksul finantsilist kindlustatust.

Seega kuidas selles kontekstis võrrelda GiveDirectly ja DMI programme? Vaatleme DMI kolme põhilist tõestust nende programmide töötavuse kohta, kui massimeedia kampaaniatele kulutatakse 10 dollarit ühe QALY kohta. Esiteks, on avaldatud vaid mõned teaduslikud uuringud massimeedia mõjust inimeste tervisekäitumisele. Teiseks, DMI on välja töötanud matemaatilise mudeli, kuid seegi töötab ilmselt optimistlikel eeldustel, mis muudab tulemused ka reaalsusest optimistlikumaks. Kolmandaks, on DMIl organisatsioonisiseselt kontroll ja ülevaade oma tegevuse üle, kuid seegi on suures pildis subjektiivne.

Raha ülekannetel töötavaid programmide põhimõtteid on laiapõhjaliselt uuritud. Programmid töötavad efektiivselt ning parandavad inimeste heaolu erinevates riikides üle maailma. Programmid on väga lihtsate ja kindlate põhimõtetega ning töötavad kõige pakilisemate probleemide lahendamise nimel. DMI näitajad on küll optimistlikud, kui GiveDirectly programmid on paremini tõendatud. Seega on siin eelis GiveDirectlyl.

4. Kui hästi on programmid siiani töötanud/kui hästi töötavad hetkel?

Kindlasti on vajalik teada, kuidas välja valitud programmid on varasemalt töötanud ning kuidas on nende hetke seisukord. Ehk tähtsamgi on teadmine, mil viisil on programmid inimeste elu mõjutanud. Putukavõrkude soetamine malaariasse haigestumise vältimiseks on väga kuluefektiivne programm, kui putukavõrke kasutatakse õigetel eesmärkidel.

Keenia valitsus jõudis tõdemusele, et tihtipeale kasutavad inimesed putukavõrke teistel eesmärkidel, näiteks kala püüdmiseks või kuivatamiseks. Sellest tulenevalt koolitab Against Malaria Foundation putukavõrkude kasutajaid, tehes neile selgeks võrkude kasutamise positiivsed küljed tulevikus.

Kahe organisatsiooni vaatlusel ei suuda MacAskill tuua välja ühte tugevat programmi, mis selles küsimuses kindel võitja oleks. Mõlemad organisatsioonid, nii GiveDirectly kui DMI, on siseselt läbipaistvad ja kvaliteetsed.

5. Kas organisatsioon vajab lisarahastust?

Isegi kui oled juba kõige efektiivsemini töötava organisatsiooni leidnud, tuleb siiski vastata veel viimasele küsimusele. Peaksime uurima, kas töötavad programmid vajavad lisarahastust ning kas lisaressursside kasutamine toob ka mingisugust kasu oodatavale tulemusele. Isegi kui programmile on võimalik lisarahastust anda ning üldiselt oleks see neile kasulik, kui kiirelt ja kui suures ulatuses kasvaks programmi efektiivsus?

Mõlemad vaatluse all olevad organisatsioonid on lisarahastuse kasutamiseks üsna heal positsioonil, aga GiveDirectlyl on siiski veidi paremad näitajad, et lisaressurssidega efektiivsemat tulemust saavutada. Võtame vaatluse alla aasta 2015. DMI suudaks efektiivselt kulutada 10 miljonit dollarit ning vajaks lisarahastust 2-4 miljonit dollarit. Seevastu GiveDirectly kulutaks annetustest 25-30 miljonit dollarit ning vajaks lisaraha ligi 10 miljonit dollarit. Samuti on otseste rahaliste annetuste jaoks suurte summade kasutamine palju lihtsam ja tõhusam, kui seda on inimeste harimine läbi massimeedia. DMI ei suudaks lisarahastusega piisaval hulgal inimeste heaolu parandada.

Kolme heategevusorganisatsiooni tausta vaadeldes jõudis MacAskill tõdemusele, et kaks neist on tegelikult üsnagi kulu-efektiivsed. Kui tema peaks annetama 100 dollarit ühele neist organisatsioonidest, siis valiks ta selleks DMI. Peamiselt toetub ta valiku tegemisel oma raamatu 6. peatükis fookuses olnud „oodatava väärtuse“ mõistele. Samas ei seisa ta vastu ka teistele, kes tahavad teha valiku GiveDirectly suunas, kuna neil on paremini tõendatud taust.

Siinkohal jõuabki MacAskill valiku tegemise raamistikuga lõpusirgele. Tegelikult ei olegi valiku tegemine kergete killast ning selgusele on üsna raske jõuda. Ehk kõige olulisemad küsimused, mida peaks kindlasti arvesse võtma on kulu-efektiivsuse ja kindlate tõendite olemasolu kohta. Kas peaksime annetama organisatsioonile, millel on väga kindel ja tõenduspõhine taust, kuid võrreldes kaasorganisatsioonidega väiksem mõju tulemusele või hoopis organisatsioonile, mis on väheste tõenditega, kui väga tõhusa tööga suurel hulgal abivajajaid mõjutanud? Millisele heategevusorganisatsioonile oma annetus suunata on lõpuks siiski annetaja enda otsus ning taandub tema optimismi-pessimismi soonele.

Peale nende kolme, mida MacAskill eelnevalt käsitles, on maailmas veel teisigi heategevusorganisatsioone. Kui inimestel ei ole aega ega tahtmist igat organisatsiooni antud raamistiku ja küsimustega analüüsima hakata, siis võib ta võtta appi raamatu 7. peatüki lõpus oleva tabeli. Selles tabelis on MacAskill, toetudes GiveWellile, selgelt välja toonud kõige kulu-efektiivsemad heategevusorganisatsioonid, mis on välja valitud kolme kriteeriumi alusel.

1) Tabelist ei leia suuri heategevusorganisatsioone, mis tegutsevad väga paljude ja erinevate programmidega ning on seetõttu raskesti hinnatavad, 2) tabelisse on lisatud mitte lihtsalt head, vaid kõige paremad organisatsioonid ning 3) valitud organisatsioonid keskenduvad tervise parandamisele arengumaades. Lisaks selgitab ta iga organisatsiooni juures lühidalt ka just neid viit küsimust, mida eelnevalt vaatlesime.

Mida selle infoga peale hakata? Mõtteid blogipostituse koostajailt:

  • Käesoleva peatükiga pöörab MacAskill täielikult pea peale arusaama heategevusorganisatsioonidest ja sellest, kuidas me neid intuitiivselt valime. Sageli arvatakse, et organisatsioonid, mis panevad suurt rõhku administratiivkulutustele tegutseksid justkui valesti. Lisaks eelnimetatud Maci ja PC võrdlusele võiks mõelda – kas meile on olulisem, et heategevusorganisatsioon tegutseks hästi organiseeritult, läbimõeldult ning töötajad oleks motiveeritud, või ollakse valmis hektilist korraldust eelistama, pelgalt selleks, et administratiivkulusid vähendada, ning seeläbi omada väiksemat mõju fookuses oleva probleemi lahendamisele? Ilmselt oleme rohkem rahul organisatsiooni tööga, mida paremini on selle töö korraldatud ja mida suurem on selle mõju. Seega ei tohiks pahaks panna, kui ülitõhusas organisatsioonis on ka näiteks töötajate palgad keskmisest kõrgemad või vähemasti sellised, millega õnnestub ära elada – vastutusrikkal tööl on oma hind.
  • Suur probleem, mis ka antud peatükist esile tuleb, on asjaolu, et heategevusorganisatsioonide kulutõhususele on väga raske hinnangut anda. Sageli peame toetuma organisatsiooni enda väidetele, kuid tihti ei ole neidki. Objektiivse ja usaldusväärse hinnangu andmiseks oleks hea, kui infot ei annaks mitte organisatsioon ise, vaid kui seda kogutaks organisatsiooni-väliselt. Appi tulevad küll GiveWelli-sarnased leheküljed, kuid kahjuks ei ole ka need lõpuni ammendavad ega saa kajastada kõiki organisatsioone.