Käesolev tekst on refereeritud William MacAskilli raamatu „Doing Good Better“ (2015) 8. peatükist. Autorid on Ann-Marii Vilk, Anna Linda Tomp ja Liis Toomas.

8. peatükk: maailma päästmine läbi oma tarbimisharjumuste muutmise?

Alustame arengumaades, tavaliselt Aasias ja Lõuna-Ameerikas, asuvatest suurtehastest, mis toodavad rikaste riikide tarbijatele tekstiilitooteid, mänguasju ja elektroonikat. Inglise keeles kutsutakse neid ühisnimetajaga sweatshop. Kõnealustes tehastes on enamasti 16-tunnised tööpäevad, mõnikord ei lubata pause isegi tualetis käimiseks või söömiseks ning töötajate tervise ja ohutusnõudeid ignoreeritakse pidevalt.

Need asjaolud ei ole enam kellelegi saladuseks ning seetõttu on avalikkus üles näidanud suurt vaenulikkust korporatsioonide vastu, kes selliseid tootmisviise rakendavad. Sweatshop-ide vastastel liikumistel on üllad põhjused, sest sellised tingimused tunduvad lääne inimeste jaoks tõesti talumatud, aga kas see on siiski parim viis head teha?

Need töökohad on arengumaades tegelikult väga head positsioonid. Neile on suur konkurents, ning tingimused on palju paremad kui alternatiivsete variantide puhul nagu madalapalgalised põllutööd või kerjamine. Seda nähtust annab seletada faktiga, et sellise tehase töötaja teenib päevas keskmiselt 5 dollarit, aga paljud inimesed nendes riikides peavad toime tulema 1,25 dollari suuruse päevaeelarvega.

Me kipume pidevalt unustama, kui ekstreemne ja laiahaardeline on globaalne vaesus. Seega neid tehaseid boikoteerides teeme me hoopis rohkem halba kui head. Seda väidet annab illustreerida mitmete päriseluliste näidetega, kus tehastest koondatud lapstöölised ei läinud kooli ega parematele töökohtadele, vaid lõpetasid suuremalt jaolt tänavatel kerjates või teistes sweatshop-ides. On õige tunda viha ja õudust, et inimesed peavad sellistes tingimustes töötama, kuid õige reaktsioon oleks keskenduda püüdlustele globaalset vaesust vähendada, mis sunnib neid sellistes kohtades töötama.

Järgmisena võtame ette Fairtrade liikumise, mis on püüdlus tagada kõrgem palk arengumaade töötajatele läbi fikseeritud hindade. Meie maksame veidi kõrgemat hinda, et tagada tootjatele ausam tasu. Taaskord peame esitama endale küsimuse, kas ja kui palju inimesed vaestes riikides sellest tegelikult kasu saavad. Vastus on: pettumust valmistavalt vähe. Seda kolmel põhjusel.

Esiteks, Fairtrade toodete ostmisel ei saa kasu maailma vaeseimad inimesed, kuna sertifikaadi saamisel on kõrged standardid, mida kõige kehvemal järjel riikide tootjad ei saa endale lubada. Seetõttu on Fairtrade tooted pärit enamasti suhteliselt heal järjel olevatest riikidest nagu Mehhiko ja Costa Rica, mis on kümme korda rikkamad kui maailma vaeseimad piirkonnad.

Isegi kui Fairtrade oleks hea viis, kuidas farmeritele rohkem palka maksta, saame me teha rohkem head ostes ilma antud sertifikaadita tooteid, mis on pärit vaesematest riikidest. Raha kahaneva väärtuse tõttu on üks dollar etiooplase jaoks rohkem väärt kui mitu dollarit costaricalasele.

Teiseks, suur osa Fairtrade toodetele kulutatud rahast ei jõua farmeriteni. Vahendajad võtavad suurema enamuse. Kolmandaks, isegi see väike osa rahast, mis jõuab tootjateni, ei tähenda ilmtingimata kõrgemaid palkasid töölistele, vaid tagab kõrgema hinnagarantii sertifikaadiga organisatsioonidele.

Roheline eluviis on eetilise tarbimise ehk isegi populaarseim ja suurim osa. Kliimasoojenemine on suur probleem ning on ainult loogiline, et me tahame selle ära hoidmiseks pingutada. Kahjuks on populaarsed viisid kasvuhoonegaaside vähendamiseks väga ebaefektiivsed. Näiteks elektrooniliste seadmete välja lülitamine, kohaliku toidu tarbimine ja kilekottide kasutamise vältimine on kõik kaduvväikese efektiga.

Oma harjumuste muutmisel on reaalselt kasu ainult liha söömise vähendamisest, lennureiside ja autosõitude miinimumini viimisest ning oma maja korralikust soojustamisest, et vähem energiat kütmisele kulutada. Nendest kolmest aga veel parem viis maailma aidata on carbon offsetting ehk oma süsinikdioksiidi tootmise tasakaalustamine läbi annetamise organisatsioonidele, mis seda mujal vähendavad.

Paljud keskkonnakaitsjad on sellist annetamist kritiseerinud öeldes, et see on justkui vastutuse ära andmine. Samas lähemalt analüüsides saame välja arvutada, et annetades aastas 105 dollarit organisatsioonile Cool Earth, mis tegeleb vihmametsade raie ennetamisega, oleme tasakaalustanud ühe keskmise ameeriklase aastase süsinikdioksiidi tootmise. Võrreldes elustiili drastilise muutmisega on see summa naeruväärselt väike.

Taimetoitlus on viimasel ajal aina rohkem laialt leviv viis oma ökoloogilist jalajälge minimeerida. Mainisime ka varasemalt, et liha tarbimise vähendamine on üks efektiivsemaid elustiili muutuseid. Samas vaadeldes siin kontekstis Cool Earthi näidet kulub liha tarbimisest tekkinud kahju tasakaalustamiseks 5 dollarit. Keskkondlik argument taimetoitluse poolt on üsna nõrk, kui sa pigem annetaksid 5 dollarit kui lõpetaksid liha söömise. Loomade heaolu on palju mõjuvam põhjus sellise muutuse elluviimiseks. Suurem enamus loomi kasvatatakse tööstusfarmides, kus nad piinlevad ja kannatavad kohutavates tingimustes ainult veidi odavama hinna pärast.

Samas, kas me ei võiks ka siin kasutada sama lähenemist, mis keskkondliku argumendi puhul? Annetades loomade heaolu eest võitlevatele organisatsioonidele saaksime ju justkui tasakaalustada enda tarbimise sellega, et keegi teine hakkab nende veenmise toimel meie asemel taimetoitlaseks. Siin kontekstis see aga ei toimi, sest süsinikdioksiidi tasakaalustamisel me hoiame ära igasuguse kahju, mis kellelegi meie tegude tagajärjel võib osaks saada, aga lihatarbimise tasakaalustamisel me lihtsalt muudame seda, kes loomi kahjustab. See, et keegi teine sinu annetuste tagajärjel enam loomadele piinasid ei valmista ei muuda seda, et sina seda teed. Seega, kui me vähegi hoolime loomade heaolust, siis esimene samm peab olema enda tarbimisharjumuste muutmine. See aga ei tähenda kindlasti, et peaksime seal oma jõupingutused lõpetama.

Kokkuvõtteks võib väita, et oma tarbimisharjumuste muutmine ei ole väga efektiivne viis maailma muutmiseks võrreldes õigetesse kohtadesse annetamisega. On leitud, et eetiline tarbimine võib isegi rohkem halba kui head teha. Psühholoogid on avastanud nähtuse nimega moraalne litsentsimine, mille iva seisneb selles, et kui inimesed teevad ühe väiksema heateo, siis kompenseerivad nad tulevikus tehes vähem heategusid üleüldiselt.

Selle valguses on Fairtrade kohvi ostmine ja toast lahkudes tule kustu panemine potentsiaalselt kahjulikud tegevused, kui keegi selle arvelt annetamata jätab, sest tunneb, et on maailma nii palju juba edasi aidanud. Sellest lähtuvalt: tehke suure efektiga heategusid, mõelge väikestest heategudest kui astmetest päriselt mõju omavate poole või ärge tehke üldse! Siinkohal on oluline rõhutada, et oma ökoloogilise jalajälje tasakaalustamiseks annetamine võib olla kokkuvõttes isegi odavam, kui kulutada pidevalt natuke rohkem raha “eetilistele” toodetele.

Mida selle infoga peale hakata? Mõtteid blogipostituse koostajailt:

  • Cool Earthile annetamine enda ökoloogilise jalajälje tasakaalustamiseks on kindlasti hea asi, millest alustada, aga tehniliselt ei ole tegemist heateoga, vaid enda süninikdioksiidi “pattude” lunastamisega. Samm sellest edasi võiks olla annetamine organisatsioonidele ning teadlastele, kes proovivad leida uusi tehnoloogiaid kliima soojenemise peatamiseks või toetada poliitilisi gruppe, kes seisavad näiteks süsinikumaksu kehtestamise eest. 
  • Moraalse litsenseerimise vaatepunktist on halb õhutada inimesi pisikesi ning ebaefektiivseid elustiili muutuseid ellu viima, kuid seal on ka kübeke head. Sellised muutused aitavad inimestel rohelise mõtteviisiga harjuda ning poliitiliste muutustega kaasa minna. See tähendab, et kuigi on argumenteeritud, et väikesed sammud, nagu kilekottidest loobumine puuvilju ostes või veekraani kinnikeeramine hambaid pestes ei ole meie jaoks Euroopas keskkonna seisukohast kuigi oluline samm (sest Euroopas ei ole veepuudust või kilekottide väiksemal hulgal tarbimine on maailma statistikas kaduvväikse tähtsusega), aitab selliste pisikeste sammude tegemine inimeste seas teadlikkust tõsta suurema tähtsusega küsimuste osas. On lihtsam keskkonna nimel mobiliseerida inimesi, kes teadlikult vähem vett raiskavad (isegi, kui see tegevus on Euroopa mastaabis “mõttetu” ja ei mõjuta kuidagi veesaastet või -puudust mujal maailmas) ning tänu sellele on tundlikumad keskkonnaküsimuste vastu, kui neid, kes ei tee ka tähtsusetuid, ent “rohelisena” tunduvaid samme igapäevaelus.
  • Laiem tähelepanek keskkonnateemadest kõneldes: soovides pöörata tähelepanu maailma vaevavatele probleemidele ning muutes oma käitumist (nt lihast või kilekottidest loobumine) on oluline teha endale selgeks, millest õigupoolest räägime. Kliima ja keskkond on nii laiad teemad, et lihtne on sattuda ise segadusse ning lasta vastanduval argumendil end õõnestada. Kas räägime meretaseme tõusust, plastikust maailmamerest, kasvuhoonegaasidest, kliimasoojenemisest, vee raiskamisest, metsaraiest, või millestki muust? Ehkki need võivad olla omavahel seotud, tasub eristada, mida millega “rohelise käitumisega” abil õigustame ning võimalikult täpselt tunda oma argumente.