Artikkel ilmus Novaatoris.
Kuidas peaksin mina elama ja mida peaks ühiskond tegema? Nendele küsimustele vastab utilitarismi filosoofia üheselt: õige on teha seda, mis toob kõige rohkem kasu. Selleks on vaja hinnata tegude tagajärgi.
Filosoofid Katarzyna de Lazari-Radek ja Peter Singer on kirjutanud kokkuvõtliku raamatu utilitarismist – filosoofiast, kuidas on õige elada.
De Lazari-Radek on Poola päritolu filosoof ja lektor, kes töötab Lodzis asuvas Poola filosoofiainstituudis. Singer on Princetoni ülikooli bioeetika professor ja mittetulundusühingu The Life You Can Save asutaja.
Raamat annab ülevaate utilitarismi ajaloost ja selle põhjendustest ning paneb mõtlema selle üle, mida üldse peaks elus väärtustama ja kuidas selle kohaselt elada. Autorid ei jäta puutumata keerulisi teemasid nagu piinamine ja eutanaasia ega jäta tähelepanuta suuri probleeme nagu ülemaailmne vaesus, looduskatastroofid, pandeemiad ja tehisintellekti ohud.
Raamat on lühike ning selgelt ja lihtsalt kirjutatud. Seega sobib ka neile, kes ei loe moraalifilosoofiat igapäevaselt. Siiski peab arvestama, et mõned kohad on akadeemilisemad ja keerukamad ning filosoofiale kohaselt abstraktsed. Raamatul on aga potentsiaali mõjutada lugejaid praktilisi muutusi looma ega pole lihtsalt teoreetiline.
Kuigi raamatu autorid on veendunud ja pühendunud utilitaristid, on nad kirjutanud terve peatüki selle kriitikast. Raamatut lugedes saab aru, mis seisukohad neile kõige sümpaatsemad tunduvad, kuid kõikidele probleemidele neil kindlasti lahendusi välja pakkuda ei ole.
Utilitarism on nõudlik filosoofia
Autorid võtavad raamatus klassikalise utilitarismi kokku kui filosoofiana, kus püütakse saavutada suurimat õnnelikkust suurimale arvule. Selle teooria kohaselt on õige teha seda, mis suurendab õnnelikust ja vähendab kannatusi.
Utilitarism ütleb, et oluline on vähendada kannatusi ja suurendada õnnelikkust, kuid eelkõige keskenduvad utilitaristid kannatuste vähendamisele. Põhjus on praktiline: inimesi on raske aidata, kui neil on põhilised vajadused rahuldatud. Kui inimesed on näljased, külmad ja haiged, saame leevendada nende kannatusi pakkudes toitu, varjupaika ja tervishoidu.
Kannatustega jätkates, utilitaristid ei pea inimeste kannatusi tähtsamaks kui loomade omi. Iga aasta tapetakse miljardeid loomi tööstusfarmides ja nende elamistingimusi peetakse kohutavaks. Selle tõttu püüavad utilitaristid panustada liha söömist vähendades või hoopis annetades loomade heaoluga tegelevatele ühingutele.
Kui teised kannatavad vaesuse käes aga meie kulutame raha luksusasjadele, tundub, et elame valesti, kui ei anna oma abistavat kätt. Aga kui palju aidata? Loogiliselt peaks näiteks andma ära nii palju raha, et ise veel vaesusesse ei lange. Vähemaga ei peaks utilitarist piirduma, sest nii eeldatavasti vähendaks ta teiste kannatusi rohkem kui neid endale põhjustaks.
Selline filosoofia on nõudlik, aga see ei ole tingimata põhjus selle kõrvale heitmiseks. Soovitus oleks mõelda eetikast vähem must-valgelt. See, kui me ei suuda elada pühaku elu, ei tähenda, et ei võiks üldse panustada. Parem oleks näiteks annetada 10% kui 0% oma sissetulekust heategevusühingutele, isegi kui 20% oleks veel parem.
Aga miks peaks seda uskuma?
Enamus moraaliteooriaid peavad õnnelikkust oluliseks. Klassikaline utilitarism peab seda aga ainuoluliseks. Selle kohaselt on teised väärtused nagu teadmine, tõde ja vabadus väärtuslikud ainult sellepärast, et need aitavad õnnelikkust tõsta.
Klassikaline utilitarism on saanud palju kriitikat, üks tuntum on kogemusmasina mõtte-eksperiment. Kujutle, et on olemas masin, mis annaks sulle täpselt selliseid kogemusi, mida ihaldad. Sa võiksid arvata ja tunda, et kirjutad suurepärast romaani, oled mõnusal reisil soojal maal või teed midagi muud nauditavat. Kas sa läheksid masinasse ja jääksid sinna pikaks ajaks?
Paljud leiavad, et nemad ei läheks sellepärast, et elus on palju muud olulist kui lihtsalt isiklik kogemus. Kogemused peaksid olema ka reaalsed. Kui ronid näiteks mõne suure mäe tippu, siis tahad sa seda päriselt saavutada, mitte lihtsalt kogeda neid samu tundeid, mida mägironimine tekitaks.
Veel tekitab probleeme see, et utilitarism ei sobi alati kokku terve mõistusega. Sellest annab aimu tuntud trammiprobleem. Kujutle, et oled raudteel ja näed, et tramm liigub rööbaste külge seotud viie inimese suunas. Sinu võimuses on tõmmata kangi ja suunata tramm teistele rööbastele, mille külge on seotud üks inimene. Selle tulemusena pääseks viis inimest surmast, aga hukkuks nende asemel üks.
Üldiselt peetakse üpris tervemõistuslikuks sellises olukorras kangi tõmbamist. Küll aga kui mõtte-eksperiment asendatakse selliselt, et nende viie inimese päästmiseks tuleb lükata sillalt alla trammi ette üks inimene, muutub elude üle arvutamine enamusele vastuvõetamatuks. Enamus oleks nõus kangi tõmbama, aga mitte isiklikult kedagi surma tõukama.
Tegelikult peab muidugi tõdema, et enamus utilitariste ei käi ringi teisi trammi ette tõukamas. Sellise teo tegemiseks peaks neil olema väga häid tõendeid, et tagajärg tõesti on nii kasulik. Utilitaristid on üldiselt samasugused inimesed nagu kõik teised – püüavad näiteks mitte valetada ega kuritegusid teha ning abistavad oma vanemaid ja vanavanemaid.
