Artikkel ilmus Novaatoris.
Heategevuse puhul sageli ratsionaalsust esimeseks ei seata. Arvatakse, et pole oluline, kuhu annetad, peaasi, et üldse annetad. Vabariigi Presidendi vabakonnanõunik Urmo Kübar nii ei arva.
“Mulle tundub, et heategevuskommunikatsioon on selline, et ükskõik kuhu annetad, peaasi et üldse annetad. Arvatakse, et see üksi on juba suur asi. Ei peeta isegi heaks tooniks sellest rääkimist, et kuhugi annetamine on tõhusam,” märkis Kübar. Ülevaate tõhusast heategevusest andis Kübar 8.-10. juunil Tartus toimunud “Maailmamuutjate kooli” töötoas.
Inimesed annetavad sageli isikliku kogemuse tõttu. Näiteks mõni tragöödia on muutnud inimese jaoks konkreetse ühiskondliku probleemi oluliseks. See vahetu kokkupuude on aga juhuslik ja ei ütle midagi selle kohta, kas probleem ja sekkumine on tegelikult kõige prioriteetsemad.
“Kujutage ette, et teile tutvustatakse pensionifonde. Te mõtleksite ilmselt, et kas võtate äkilise kasvu ja suurema riskiga või konservatiivsema. Finantsnõustaja aga soovitab teil kuulata oma südant ja valida lihtsalt tunde järgi. See oleks jabur! Me tahame ikka sellist fondi, mis pakub meile võimalikult tõenäoliselt kõige parema vanaduspõlve. Aga heategevuses tundub see täiesti sobiv soovitus,” seletas Kübar.
Annetamisega tegeledes on hea tegemiseks tõhusamaid ja vähem tõhusaid viise. Aga kuidas otsustada, millistele organisatsioonidele oma raha anda, et sellel oleks kõige suurem mõju? Igaühe enda teha on, kas ta tahab neid argumente kuulda või mitte.
Ei piisa ainult heast kavatsusest, oluline on ka, kuidas seda rakendada. Vastavalt sellele võib annetusest olla rohkem või vähem kasu või isegi kahju. Kahju selle poolest, et mõni teine tõhusam heategevus jääb annetusest ilma või osutub, et see sekkumine, mis paistab toimivat, ei olegi tegelikult nii tõhus.
Klassikaline näide sellest, kuidas sekkumine võib olla kahjuks, on programm Scared Straight, milles püüti pättustega hakkama saanud noori õigele teele suunata. Hoiatuse mõttes viidi neid vanglasse ja arvati, et kui nad sealset olukorda näevad, siis nad ehmuvad ja väldivad kuritegevuslikku teed.
Esmapilgul paistiski, et programm on tõhus, sest programmi läbinud noored tegidki hiljem vähem pättusi. Esmapilk oli aga ekslik. Kui kontrollgrupp kõrvale võeti, leiti, et programmi läbinud olid rohkem kuritegelikud kui need, kes selles ei osalenud.
Kui meil on annetamiseks näiteks 100€, siis kuidas otsustada, kus see kõige enam head teeks? Kübar pakkus selleks välja ühe võimaluse: hinnata seda, kui palju kvaliteetseid eluaastaid sekkumine inimestele juurde annab.
Üks kvaliteetne eluaasta tähendab sellist eluaastat, mil põhimõtteliselt kõik on hästi. Ei ole midagi eriti häirivat, mingit haigust, töökaotust, lähedasega juhtunud õnnetust või midagi muud sellist.
Kübar näitlikustas seda järgmiselt: “Võtame ühe näite. Mina olen 40-aastane ja oletame et mul on regulaarne peavalu, mis ei tapa aga häirib oluliselt mu elu. Oletame, et mul on veel 40 aastat elada. Kui mõelda, et peavalu vähendab elukvaliteeti kümne protsendi võrra ja kestab 40 aastat, siis tähendab, et 40 aasta peale oleks juba nagu 4 kvaliteetset eluaastat vähem elatud.”
Kui palju erinevad haigused ja häired elukvaliteeti mõjutavad, saab teada nendelt inimestelt endalt küsides. Kui piisavalt paljude käest küsida, saab arvutada keskmise hinnangu. Näiteks pimedaks jäämine vähendab inimese elukvaliteeti keskmiselt 40% võrra. Samuti saab näiteks arvutada, kui palju tõstab inimese sissetuleku suurendamine elukvaliteeti.
Järgmine küsimus on aga, kui paljude inimeste heaolu heategevus mõjutab. Näiteks kui on võimalik päästa ühe inimese elu võrreldes ühe inimese elu natuke paremaks muutmisega, siis tuleks loomulikult valida elu päästmine. Aga kui on piisavalt palju inimesi, kelle elusid saaks natuke paremaks muuta, siis võibolla kaalub see üle kellegi elu päästmise.
Kübar pakkus töötoas osalejatele välja ülesande analüüsida nelja Eesti heategevust: Kingitud Elu, Igal lapsel oma pill, Kiusamisvaba Kool ja Agrenska Fond. Moodustati rühmad ja hakati lähemalt uurima, mis infot oleks vaja, et otsustada, millisele neist oma raha annetada.
Peamised küsimused, mida osalejad heategevuste hindamisel oluliseks pidasid, olid järgmised:
- Kui palju on neid, kes abi saavad?
- Mil määral nende elukvaliteet sekkumisega tõuseb?
- Mis juhtuks inimeste kvaliteediga siis, kui need inimesed abi ei saaks?
- Kui pikaks ajaks sekkumise mõju säilib?
- Kui palju sekkumine maksab?
Töötoas osalejatel ei olnud aega ja võimalust nendele küsimustele tegelikult vastuseid otsida ning pidid leppima antud juhul vaid oletustega. Enamus leidsid, et nemad annetaksid nende küsimuste põhjal Kiusamisvabale Koolile, mille eesmärk on Eesti koolides kiusamist vähendada, või Agrenska Fondile, mille eesmärk on toetada puudega lapsi ja nende peresid.
