(Antud blogipostitus on kommentaar Peter Singeri artiklile õnnelikkusest ja annetamisest. Artiklis väidab Singer, et suurem rikkus teeb õnnelikumaks vaid üpris madalate sissetulekutega inimesi. Loe seda lähemalt siit.)
Peter Singeri artikli taustal on oluline käsitleda seda, mida kutsutakse õnne ökonoomikaks, ning selle olulisust efektiivse altruismi liikumisele ja praktilisele rakendamisele. Teiseks tuleks lähemalt vaadata Kahnemani uuringu tulemusi, millele Singer viitab, ning hinnata, kas need on tõepoolest niivõrd positiivsed, nagu võiks tema artiklist järeldada. Etteruttavalt võib mainida, et Kahnemani uuringud loovad kindla piiritletud konteksti, mille taustal saab esitada küsimusi rahaliste annetuste moraalse kohustuse ja efektiivse altruismi teostamise kohta. Enne nende küsimusteni jõudmist käsitlen õnne ökonoomika olulisust.
Õnne saab mõõta ja ennustada mitme teguri ja suhte kaudu. Head läbikäimised lähedastega, tugev tervis, aeg puhkamiseks, enesetoestus – need kõik mängivad rolli õnnelikus elus ning on ka omavahel seotud. Majanduslikule heaolule keskendutakse niivõrd palju, kuna usutakse, et just teatud rahaline rikkus aitab meid ka teistes õnne valdkondades. Õnne ökonoomika ongi just see valdkond, mis keskendub individuaalse õnne, rahulolu, elukvaliteedi, heade ja halbade emotsioonide kogemise ja nende seosele majandusliku olukorraga.
Saab eristada objektiivset ja subjektiivset õnne. Inimarengu indeksit võib pidada objektiivseks õnnelikkuse mõõdupuuks, kuna on märgata korrelatsiooni kõrge indeksi ja inimeste kogetava õnne vahel. Inimarengu indeks võtab arvesse kolme faktorit: eluiga, elatus- ja haridustase. Samade valdkondade arendamisega tegeleb ka efektiivne altruism, sest need objektiivsed heaolu näitajad on ka seotud subjektiivselt kogetava õnnega. Siin võib eraldi rõhutada ilmselget tõde, et ilma subjektiivse õnne kasvuta ei omaks ka objektiivsete heaolu näitajate tõstmine meie jaoks suurt mõtet. Nende edendamise selgemaks eesmärgiks on just nimelt see, mida kutsume õnneks. Kui „õnn“ võib mõnele tunduda liiga tugeva väljendina, siis võib öelda ka „individuaalne rahulolu“ või „hästi elatud elu“. Pole otseselt tähtis, kuidas me nimetame seda subjektiivselt kogetavat rõõmu ja naudingut, mis teeb meie elu elamisväärseks. Oluline on teada, et just seda püüab efektiivne altruism inimeludes maksimeerida. Subjektiivselt tajutav õnn on ka see, mida Kahneman oma uurimuses märkimisväärsemaks peab.
Raha ja õnne seos mängib olulist rolli efektiivse altruismi reaalsel rakendamisel. Põhjused, mis tuuakse raha mitteannetamiseks, on tihti seotud mure ja kahtlusega, et rahal on oluline koht õnne saavutamisel ja tagamisel. Teoorias on paljud heategevuse poolt, kuid enda elus tuntakse tihti, et ka väike annetus ohustaks nende kindlust ja elukvaliteeti. See on ka põhjus, miks paljud pooldavad efektiivse altruismi mõtet, kui teevad vähe sellele kaasa aitamiseks. Singer loob oma artiklis justkui järelduse, et rahal pole õnnega palju seost, viidates Kahnemani tulemustele. See ei ole siiski kõik, mida viidatud uurimustööst järeldada saab. Täpsem oleks öelda, et raha ei taga õnne, kuid teatud summa olemasolu teeb õnnelikkuse tõenäolisemaks. Kahneman ütleb lihtsalt: „More money does not necessarily buy more happiness, but less money is associated with emotional pain.”
Kahnemani läbiviidud uurimuse tulemused põhinesid inimeste enda hinnangul oma elule. Küsitatavad andsid hinnangu kahes kategoorias. Esimene põhines Cantrili redelil (Cantril Ladder), mida kasutatakse enda heaolu hindamiseks. Inimestel paluti hinnata oma heaolu kümnel redeli astmel, kus 0 oleks „halvim võimalik elu mulle“ ja 10 „parim võimalik elu mulle“. Teine kategooria tegeles subjektiivselt kogetavate emotsioonidega, kus inimesed raporteerisid päevade jooksul oma kogetud positiivseid ja negatiivseid tundeid. Kui esimene skaala eeldas teatud objektiivset hinnangut oma elule, siis teine seostus just konkreetsete läbielamistega. Mainisin juba varem, et need subjektiivsed tunded on iga indiviidi peamiseks eesmärgiks, mille poole rahalise rikkusega püüeldakse. Ka Kahman toetus sellele eeldusele, kui võttis oma uurimustöö tulemused kokku.
Peter Singer mainib oma artiklis 12 000 dollarit, kuid jätab mainimata palju suurema summa 75 000 dollarit. Just 75 000 dollarit aastas perekonna kohta on see piir, millel inimeste igapäevaste positiivsete emotsioonide tagasiside saavutab platoo, sõltumata sissetuleku edasisest suurenemisest. Lõpuks muutuvad näited ka negatiivsemaks – rohkem ärevust ja halbu emotsioone. Säärase sissetulekuga või üle selle oli vaid 1/3 USA majapidamistest hetkel, kui Kahneman oma uuringut läbi viis. Vaadates seda potentsiaalse õnnelikkuse piirina, mida raha meile tagada saab, siis ei paista see väga rõõmustav või annetamisele meelitav.
Pikemas perspektiivis polegi niivõrd oluline see rahanumber, mille Kahneman esitab, kuna raha väärtus on muutuv, vaid mida see inimestele tagab. Potentsiaalse õnne tagab ju mitte raha füüsiline olemasolu, vaid selle eest saadud teenused ja hüved. 75 000 dollarit USA kontekstis katab palju enamat kui lihtsalt inimeste baasvajadused ja lihtsa elu. Järele jääb veel piisavalt, et lubada endale puhkust, reisimist, mugavat elu ja ka peenemaid asju. Seega (vähemalt USA kontekstis uuringuperioodil) vajab inimene võimalikuks maksimaalseks õnneks rohkem raha, kui 2/3 peredest teenivad. Teatud piirini on õnn majandusliku seisuga tõepoolest seotud, kuid see piir pole enamusele kättesaadav.
Ei saa üle rõhutada, et Kahnemani uuring on teostatud ja piiratud vaid USA-le. Õnnelikkuse hindamine on suuresti seotud ka ootustega ja ettekujutustega maailmast. Kui on elatud enamus aega näljas ja janus, siis võib täis kõht ja puhas joogivesi tunduda õnnena. Madalates ootustes ja ettekujutustes ei saa kindlasti süüdistada Kahnemani uuringus osalejaid. Võib isegi kritiseerida, et nn Ameerika unistuse taustal kasvanutel on lootused liiga kõrged ning paljudki nende ettekujutused õnnelikust elust on tühi materiaalsus ja valesti suunatud väärtuste tulemus. Samas jääb alles tõsiasi et, olles USA kodanik, sooviksin ma olla õnnelik ka oma kultuuri ja riigi kontekstis, mitte Somaalia või India omas.
Kõik pole ka nii negatiivne nagu paistab. Uuringus selgus, et enamus inimesi on siiski päris rahul oma eluga: „As in other studies of well-being, we found that most people were quite happy and satisfied with their lives. About 85% of respondents experienced much positive affect (the average of smiling, enjoyment, and happiness) each day.“ Kuid, olles üks neist peredest, mille aastane sissetulek jääb alla 75 000 dollari piiri, võib hinge siiski jääda painama mõte, et rohkem raha võib tähendada ka suuremat õnne.
Nüüd on aeg esitada mõned küsimused ja plaanid efektiivse altruismi praktiliseks rakendamiseks just nimelt selle piiritletud ja paika pandud uurimuse taustal. Ma käsitlen hetkel just Kahnemani üldistatud uuringu tulemusi kitsas USA kontekstis ning püüan nende selgete piiride vahel vastata, kuidas neid teadmisi efektiivses altruismis reaalselt rakendada. Pole mõtet lahata õnnelikkuse definitsiooni teistes kultuuriruumides või teiste õnne mitterahaliste tegurite üle, enne kui me ei oska mingit plaani kokku panna hetkel kindlaks seatud parameetrites. Selle kitsa konteksti taustal esitan ma küsimuse: Mis on minu kui keskmise ameeriklase moraalsed kohustused efektiivse altruismi rahalisel toetamisel, võttes arvesse Kahnemani uuringu tulemusi?
Aga vastus polegi nii selge, kui loota võib. Enne kui saab vastata sellele kindlale, kitsale ja konkreetsele küsimusele, peab vastama ka mitmetele teistele küsimustele:
- Kas mul on kohustus tagada enne õnn endale või teistele?
- Kas ma võin efektiivse alturistina eelistada enda õnne teiste omale, kuigi see liikumine eeldab teatud erapooletust?
- Kas minu rahaga saavutatav õnn peaks olema maksimaalne enne, kui hakkan teisi abistama?
- Kas mul on moraalne kohustus annetada raha ka juhul, kui see mu enda subjektiivset õnne natukene alla viib, sest kokkuvõttes aitaks see rohkem inimeste subjektiivset õnne tõsta?
- Kas me peakime maksimeerima õnne inimeste ja gruppide kaupa või terviklikult?
- Kas USA peaks annetama riikidele, mille majanduslik olukord on neist halvem, kuid subjektiivse õnnelikkuse näitajad samad?
Loogiline paistab olevat järeldus, et kui 75 000 dollari suurune sissetulek on kindlustatud, siis oleks USA-s efektiivse altruismi pooldajatel moraalne kohustus annetada sellest piirist üle minev osa. Palju keerulisem on arutada, millised rahalised kohustused peaksid olema neil, kes alla selle piiri teenivad. Et jõuda selguseni, tuleb anda mingi vastus eelnevatele küsimustele ning sorteerida moraalsete kohustuste „süsteemi“ piisavalt, et saaksime vastata algsele kitsale küsimusele: mis on minu kui keskmise ameeriklase moraalsed kohustused efektiivse altruismi rahalisel toetamisel, võttes arvesse Kahnemani uuringu tulemusi? Kui me ei suuda leida sellisele piiritletud küsimusele vastust, ei näe ma mõtet ka efektiivse altruismi rahalise annetamise moraalsuse teema laiendamist teistele riikidele või kultuuridele või arutleda nende relatiivsuse või subjektiivsuse üle.
