Käesolev tekst on refereeritud William MacAskilli raamatu „Doing Good Better“ (2015) sissejuhatusest ja 1. peatükist. Autorid on Anna Linda Tomp, Ann-Marii Vilk ja Liis Toomas.

Kas kõik heateod on head teod? Sellele annab vastuse William MacAskill oma raamatus „Doing Good Better“ (2015) juba sissejuhatuses – ei ole. MacAskill räägib loo ettevõtjast, kes leidis omamoodi lahenduse piirkondadele, kus joogivesi ei tule mitte kodukraanist, vaid kaugest kaevust.

Et tuuleenergial töötavad kaevud jätsid rahva tuulevaiksel päeval janusse, avastas Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit ettevõtja Trevor Field mehaanilise, ent mängulise alternatiivi. Nii asus tootma PlayPumpe ehk karusselle, mis sellel mängivate laste jõul kaevust samal ajal vett pumpavad. PlayPump saavutas silmapilkselt edu, pälvides Maailmapangalt preemia ning kogudes ohtralt toetajaid, nagu suurkorporatsioon Colgate Palmolive, Jay-Z, Laura Bush, Bill Clinton jpt.

Kuid edu ei kestnud kaua. UNICEFi jt rahvusvaheliste ekspertide hinnangul oli tegu ebapraktilise lahendusega, mis lapsi kurnas, põhjustas ohtralt vigastusi, vajas pidevat remontimist ja mõjus alandavalt. Ühe hinnangu kohaselt pidanuks karussell järjepidevalt keerlema 27 tundi järjest (!), et täita keskmise küla joogiveevajadused ööpäevaks. Mis peamine – mitte keegi ei küsinud kohalikelt, kas nad PlayPumpi oma kodukülla üldse soovivad. Ning vaatamata teravale kriitikale toodetakse pumpasid siiani.

Vastupidise näitena toob autor välja organisatsiooni, mille asutasid 2007. aastal Michael Krener ja Rachel Glennerster. Olles lähedalt näinud, kui kurvalt võivad lõppeda ettevõtmised, mille eesmärk on teha head, soovisid Krener ja Glennerster läbimõeldult aidata parandada laste õppeedukust Keenias. Enne, kui nad suuremaid samme ette võtsid, uurisid nad potentsiaalseid lahendusi juhuvalimil.

Nähes, et suurem arv õpikuid, õpetajaid ega tahvleid ei toonud ilmtingimata paremaid õppetulemusi, jõudis Krener õige lahenduseni – sooleparasiitide ravini. Ehkki esmapilgul näib seos parasiitide ja õppeedukuse vahel kummaline, on just sooleparasiidid oluliseks põhjuseks koolist puudumiseks. Sooleparasiitide väljaravimine vähendas koolist puudumist koguni 25%, mis omakorda tõstis laste õppeedukust.

Soodne ja süsteemne lahendus oli kasulik nii hariduslikus võtmes, aga ka majanduslikel kaalutlustel ja vähendas tervisehädasid, mis tekkisid sooleparasiitide tõttu. Kremeri ja Glennersteri asutatud Deworm the World Initiative on 2015. aasta seisuga toetanud üle 40 miljoni ussikuuri läbiviimist.

Nende kahe näite põhjal selgitab William MacAskill, miks on oluline läbi mõelda, kuidas teha head õigesti. Raamatu „Doing Good Better“ eesmärk on lugejale õpetada, kuidas aidata võimalikult tõhusalt ning seda andmete ja põhjaliku arutluskäigu toel. Kaalutletud seisukohad hoiavad ära emotsionaalseid otsuseid ning suunavad meid tegutsema läbimõeldult ka siis, kui sobivaim lahendus ei ole kuigi atraktiivne (on ilmselge, et lõbus ja mänguline PlayPump saavutab kiiremini edu, kui sooleparasiitidega tegelev ettevõtmine).

MacAskill leiab, et heategevusse panustamist võiks vaadata nagu investeerimist. Nii, nagu idufirmasse investeerides kõrvutame kõik tugevused ja riskid ning panustame oma raha vaid pärast kaalutletud otsust, peaks tegema ka heategevuse toetamisel. Peaksime igal juhul tegema kindlaks, et valitud heategevusfond toimib tõenduspõhiselt.

Just sellega tegelebki efektiivne altruism, püüdes pidevalt vastata küsimusele „Kuidas saaksin võimalikult palju [paremuse suunas] mõjutada?“. Läbi autori pilgu tähendab altruism teiste elu parandamist – hõlmamata ilmtingimata ohverdusmomenti. Sõnapaarist esimene, efektiivne, hõlmab autori silmis võimet teha olemasolevate ressurssidega nii palju head kui võimalik.

Raamatu autor William MacAskill arendas efektiivse altruismi ideed Oxfordi Ülikooli magistrandina koostöös postdoktorandi Toby Ordiga, jõudes viimaks ülemaailmse kogukonna loomiseni. Raamatu „Doing Good Better“ esimene osa vastab viiele efektiivse altruismiga seonduvale küsimusele:

1. Kui paljud saavad kasu ja kui palju kasu saadakse?
2. Kas see on kõige efektiivsem viis tegutseda?
3. Kas see teema saab piisavalt tähelepanu?
4. Mis oleks muidu juhtunud?
5. Millised on edu saavutamise võimalused? Kui suurt edu on võimalik saavutada?

Raamatu teises osas paigutab autor antud küsimused konteksti ning kindlate teemade piiridesse.

1. peatükk:  sa oled maailma 1 protsendi seas

USAs 2011. aastal Occupy Wall Street liikumisega kanda kinnitanud väljend „the 1 percent“ ehk „üks protsent“ viitab neile, kes teenivad jõukates riikides suurimat sissetulekut ehk riigi lõikes 1% elanikest. USA näitel teenib see protsent elanikkonnast 24% kogu sissetulekust.

Tekitades vastandumist ülejäänud elanikkonnaga illustreerib see teravalt palkade ebavõrdsust. Kuid kogu maailma lõikes on pilt sootuks teine. Teenides USA keskmist aastapalka (28 000 dollarit) mahutub juba maailma 5% rikkaimate hulka. Teenides veidi vähem kui kaks korda enam ehk 52 000 dollarit aastas, võib end juba maailma rikkaima protsendi sekka arvata.

Veelgi kontrastsema näitena toob MacAskill välja, et elades USA vaesuspiirist allpool (11 000 dollarit aastas), on sissetulek ikkagi suurem kui 85% maailma elanikest. Tõsi, end maailmaga võrreldes tuleb muidugi arvesse võtta elukalliduse erinevust riigiti – äärmise vaesuse piiril (1,50 dollarit päevas) elamine ei ole sama tähendusega USAs ja arengumaades – õigupoolest ei olegi Ameerika Ühendriikides äärmuslikku vaesust.

Kuid just see asjaolu tõendabki, kui suur on meie võime teha head – paigutudes jõukaimate riikide sekka, saame teha tohutult head ning seda meie mõistes üsna väikese hinna eest. Kui dollar lisaks meie sissetulekule suurt ei muudaks, siis mõnele talunikule Indias, kes elab allpool vaesuspiiri, võib see tähendada koguni sissetuleku kahekordistumist. Majandusteadlased on tõendanud, et sissetulek ja heaolutunne on otseses seoses – mida suurem sissetulek, seda õnnelikumad me oleme.

William MacAskill toob sisse 100x Multiplieri kontseptsiooni – see tähendab, et jõukates riikides elavatel inimestel on võime teha vähemalt sada korda rohkem teiste hüvanguks kui iseendale (mida ilmselt suur osa selle raamatu lugejatest, ehk need, kes teenivad vähemalt USA mõistes 16 000 dollarit aastas, saaksid lubada).

Tööstusrevolutsiooni läbi teinud arenenud maailm elab suurepärasel ajal – majanduskasv on suurem kui kunagi varem. Ent nii ei ole igas maailma nurgas. Tänu majanduse ja tehnoloogia arengule on meil suurepärane võimalus aidata inimesi üle kogu maailma. Meile on antud võime aidata, mida pole maailma ajaloos kunagi varem olnud.

Ning ehkki igaühe individuaalne panus näib tühine, tõendavad meile rohked uuringud vastupidist. Meil on võimalus aidata teisi inimesi vähemalt sada korda rohkem, kui saaksime endale pakkuda. Muidugi ei saa me üksi lahendada kõiki maailma probleeme – kuid saame muuta tuhandete inimeste elusid.

Mida selle infoga peale hakata? Mõtteid blogipostituse koostajailt.

• Kuigi näib, et teiste aitamiseks on vaja tohutult ressursse ning selleks, et aidata, tuleb aitamine ette võtta suurelt, võib ka pealtnäha tühine rahaline panus tõsta hüppeliselt kellegi elukvaliteeti teisel pool maakera.
• Oleme harjunud ennast võrdlema lähedal asuvate inimestega ning enamasti nendega, kes on meist paremal järjel. Ent globaalses plaanis ei tasu unustada, et ka Eesti mõistes keskmine “vaene tudeng” on suure tõenäosusega paremal järjel, kui 70-80% maailma rahvastikust.
• Efektiivne altruism suunab olema kriitiline. Professionaalne turunduskampaania ning seal taustjõuna olevad avaliku elu tegelased, kes õilsat ja kutsuvat heategevuslikku eesmärki propageerivad, ei tohiks takistada inimeste otsustusvõimet. Kriitiline ja kaalutletud pilk kampaaniatele ja taustauuring altruistlikke annetajate poolt võib teha veelgi rohkem head!
• Uus ja innovaatiline idee rakendatakse tihtipeale emotsioonide ajel. Juba tõdemus, et me ju tahame head teha ning me teemegi head, on inimeste jaoks piisav argument, mille põhjal kellegi elu paremaks muuta. Heategevus maailmast võib tuua mitmeid näiteid, siinkohal PlayPumpi idee, kus on olemas võibolla ehk liigagi entusiastlik tahtmine, kuid puuduvad kaalutletud ja faktipõhised uuringud. Ebaefektiivse aitamisega võib halva olukorra veelgi keerulisemaks muuta.