Peter Singer, 2006

Kas sa oleksid õnnelikum, kui oleksid rikkam? Paljud inimesed usuvad, et nad oleksid. Kuid aastate jooksul läbiviidud uurimustööd viitavad sellele, et suurem rikkus tähendab suuremat õnne vaid üpris madalate sissetulekute juures.

Inimesed Ameerika Ühendriikides on näiteks keskmiselt rikkamad kui uusmeremaalased, aga nad ei ole õnnelikumad.

Veel märkimisväärsemalt: inimesed Austrias, Prantsusmaal, Jaapanis ja Saksamaal ei tundu olevat õnnelikumad kui inimesed palju vaesemates riikides nagu Brasiilia, Columbia ja Filipiinid.

Võrdlused erinevate riikide ja nende kultuuride vahel on keerulised, aga sama efekt ilmneb ka riikide siseselt, kui välja arvata väga madalad sissetulekud, mis on madalamad kui 12 000 USA dollarit aastas.

Üle selle piiri pole kõrgemal sissetulekul suurt mõju inimeste õnnelikkusele. Ameeriklased on rikkamad, kui nad olid 1950ndatel, kuid nad ei ole õnnelikumad. Keskmise sissetulekuga ameeriklasel tänapäeval – see tähendab 50 000-90 000 USA dollarist sissetulekut – on sama õnnelikkuse tase, mis on heal järjel olevatel ameeriklastel, kelle sissetulek on suurem kui 90 000 USA dollarit.

Enamus uuringuid õnnelikkuse kohta küsib lihtsalt, kui õnnelikud on inimesed oma elu üle. Me ei saa võtta neid uuringuid päris tõsiselt, sest säärane üldine „elu rahulolu“ hinnang ei pruugi peegeldada, kui palju inimesed tõesti naudivad oma veedetud aega.

Minu Princetoni Ülikooli kolleeg Daniel Kahneman ja mitmed kaasuurijad püüdsid mõõta inimeste subjektiivset heaolu, paludes kirjeldada neil oma meeleolu mitmel korral päeva jooksul. Artiklis, mis publitseeriti 30. juunil ajakirjas Science 30, kandsid nad ette andmed, mis kinnitasid vähest seost sissetuleku ja õnne vahel.

Vastupidi, Kahneman ja tema kolleegid avastasid, et kõrgema sissetulekuga inimesed kulutasid rohkem aega tegevustele, mida seostatakse negatiivsete tunnetega, nagu pinge ja stress. Selle asemel, et veeta rohkem vaba aega, kulutasid nad rohkem aega tööl ja tööga seotud reisimisele. Nad olid sagedamini meeleoludes, mida nad kirjeldasid kui vaenulik, vihane, ärev ja pinges.

Loomulikult pole midagi uut mõttes, et rahaga ei saa osta õnne. Mitmed religioonid juhendavad meid, et kiindumus materiaalsesse varasse teeb meid õnnetuks.

Biitlid (The Beatles) meenutasid meile, et rahaga ei saa osta armastust. Isegi Adam Smith, kes ütles, et me ei saa oma õhtusööki mitte lihuniku armulikkusest, vaid tema omakasu huvist, kirjeldas rikkuse kujuteldavat naudingut kui pettepilti (mis samas „ärgitab ja hoiab püsivas liikumises inimkonna majandust“).

Selles on ikkagi midagi paradoksaalset. Miks keskenduvad kõik valitsused sissetuleku suurendamisele elaniku kohta? Miks nii paljud meist soovivad teenida rohkem raha, kui see ei tee meid õnnelikumaks?

Võib-olla peitub vastus meie kui eesmärgiga olendite loomuses? Me arenesime olenditest, kes pidid tegema rasket tööd, et end toita, leida kaaslane ja kasvatada lapsi. Rändrahvastel polnud mõtet omada midagi, mida ei saanud kaasas kanda, aga kui inimesed paikseks jäid ning töötasid välja rahasüsteemi, siis see omandamise piirang kadus. Raha kogumine kindlustab kehvemate aegade vastu, kuid tänapäeval on sellest saanud omaette eesmärk. See on viis mõõta enda staatust ja edukust ning ka eesmärk, mille poole püüelda, kui me ei suuda leida ühtki teist põhjust millegi tegemiseks, kuid igavleksime, kui ei teeks mitte midagi. Raha teenimine annab meile tegevuse, mis tundub olevat väärtuslik nii kaua, kuni me ei mõtle liiga palju sellele, miks me seda teeme.

Hindame selles valguses Ameerika investori Warren Buffetti elu. Nüüdseks 75 aastane Buffett on töötanud juba 50 aastat, kogudes tohutut rikkust. Ajakirja Forbes järgi on ta 42 miljardi USA dollariga Bill Gates’i järel rikkuselt teine inimene maailmas. Tema tagasihoidlik elustiil siiski näitab, et ta ei naudi eriti suurte summade kulutamist. Isegi kui ta maitsed oleksid priiskavamad, oleks tal raske kulutada rohkem kui ainult väikest osa oma varast.

Kui Buffett oli kord teeninud oma esimesed miljonid 1960-ndatel, näivad tema pingutused saada rohkem lihtsalt mõttetuna. Kas Buffett on selle pettuse ohver, mida Adam Smith kirjeldas, ning mida Kahneman ja tema kolleegid on sügavuti õppinud? Kokkusattumuslikult ilmus Kahnemani artikkel samal nädalal, mil Buffett kuulutas välja suurima heategevusliku annetuse US ajaloos – 30 miljardit USA dollarit Bill ja Melinda Gates’i Fondile ja 7 miljardit USA dollarit teistele heategevusorganisatsioonidele. Isegi, kui kohandada Andrew Carnegie ja John D. Rockefelleri annetused inflatsiooniga, on Buffetti omad suuremad. Ühe hoobiga andis Buffett oma elule tähenduse. Kuna ta on agnostik, pole tema kingitus motiveeritud ühestki uskumusest, mis tuleks talle kasuks peale surma. Mida siis näitab meile Buffetti elu õnnelikkuse olemusest?

Kahnemani uuringu järgi võime arvata, et ehk veetis Buffett positiivses meeleolus väikese osa oma elust, ja oleks olnud õnnelikum, kui oleks 1960ndatel töötamise lõpetanud, elanud oma varast ja mänginud paju rohkem bridži. Kuid siis poleks ta kindlasti kogenud seda rahulolu, mida ta nüüd õigustatult tunneb, teades, et tema raske töö ja märkimisväärsed investeerimisoskused aitavad Gates’i fondi kaudu ravida haigusi, mis tingivad surma ja töövõimetuse miljarditele maailma vaesematele inimestele. Buffett meenutab meile, et õnn tähendab palju enamat, kui heas tujus olemist.

Teksti allikas: https://www.utilitarian.net/singer/by/200607–.htm