Üks efektiivse altruismi (EA) filosoofia nurgakividest on erapooletuse põhimõte, mis ei luba teha eristust inimeste elude vahel. Kuna tegu on globaalse liikumise ja heategevusega, siis ei luba see endale vahetegemist lähedal või kaugel asuvate inimeste elude väärtuse vahel. See tähendab kõigi elude sama suurt olulisust ning väljendub hästi Singeri uppuva lapse näites.
Erapooletus on minu meelest üks raskemini saavutatavaid nõudlusi isegi neile, kes on EA liikumisega juba tõsimeeli liitunud. Siin postituses käsitlen seda probleemi lähemalt ning esitan mõned mõtteeksperimendid, et arutleda erapooletuse võimalikkuse üle. Minu eesmärgiks on esitada argument erapooletuse vastu individuaalsel tasandil. Blogipostitus on jagatud kolmeks osaks, kus esimeses käsitlen moraalsete kohustuste ringi ja kahes teises esitan mõtteeksperimendi, mis aitaks põhjendada ja mõista, miks suur osa inimesi päästaks siiski lähemal, mitte kaugemal asuva elu. Lõpus esitan probleemile võimaliku lahenduse EA seisukohast.
I osa
Selles osas käsitlen suurenevaid moraalsete kohutuste kontsentrilisi ringe, mille keskmes paikneme me ise ning mille suurenemine sinna aina enam inimesi kaasab, alustades neist, kes meile kõige lähemal on ning liikudes aina suurema inimeste ringi poole. EA tegevuste eesmärgiks on kõigi inimeste abistamine, kuid igasugune hea tegemine algab individuaalsel tasemel.
Peter Singeri uppuva lapse näite taustal küsin, millistes olukordades oleks mul põhjendatud mõnda inimest uppumisest mitte päästa? Nagu Singer juba välja tõi, ei saa selle põhjuseks olla midagi lihtlabast, nagu kooli hilinemine, märjaks saanud riided või midagi muud tühist. Põhjus kedagi uppumisest mitte päästa, peab olema üksikasjalikult seletatud. Näiteks juhul, kui meil puudub ujumisoskus, ei saaks ka parima tahtmise korral iseseisvalt uppujat päästa. Võin minna abi otsima või appi karjuda, aga ma ise ei saa vette minna, sest nii oleks abivajajaid juba kaks. Täpselt sama on olukord siis, kui ka ise olen samal ajal uppumas ning ma ei saa päästa kedagi teist peale enda. Usun, et kõigile on selge, et enne teiste abistamist peab eelkõige iseendaga hakkama saama. Efektiivse altruistina ei saa ma näiteks annetada raha, kui võin ise seetõttu tänavale sattuda või nälga jääda.
Liigun siit nüüd ringikese väljapoole ja käsitlen meie kohustusi oma pereliikmete ees. Teen Singeri näite võrdsemaks, kus ei ole minu ees enam üks reaalne inimene, kelle uppumisele ma tunnistajaks olen, ega mingi kaugeks jääv umbisikuline keegi, kes sureb ei tea millesse. Toon näite, kus need kaks isikut on otse minu ees uppumas ning taipan, et suudan neist vaid ühe päästa. Kui üks neist oleks minu pereliige, siis ma suure tõenäosusega otsustaksin tema kasuks. Usun, et ka kõige veendunumatel erapooletutel oleks raske langetada teistsugune otsus. Kahe võõra uppuja puhul võiks ehk lasta saatusel otsustada ja münti visata (või kõrt tõmmata või midagi sarnast, mis võtaks minult otsese otsustamise ära), kuid olles isiklikult seotud, paistab erapooletus pea saavutamatu nõue.
Usun, et otsus päästa enda pereliige ei tule vaid isekusest, vaid moraalsest kohustusest oma pereliikmete ees. Mida arvaksime näiteks pereisast, kes kulutab oma raha võõraste laste toitmiseks, samal ajal kui enda lapsed on kodus näljas? Või mida arvata sotsiaaltöötajast emast, kes pühendab iga vaba minuti võõraste laste abistamisele, kuid samal ajal on enda lapsed hooletusse ning armastuseta jätnud? Kas siin saab üldse mingit eristust teha? Kõik lapsed nälgivad ju sama moodi – on siis tõesti vahet, kas toidan enda last või võõrast? Ja kannatavad ju kõik lapsed samamoodi, kui nad jäetakse hooletusse ja armastuseta - miks ei võiks sotsiaaltöötajast ema siis hoopis võõraid lapsi aidata, kui niikuinii on kõik võrdsed? Usun, et enamus lugejaid ei taha sellega nõustuda. Seega ei peaks esmalt mitte ainult enda eest hoolt kandma, vaid ka enda pereliikmete eest. Või siis äärmisel juhul vähemalt enda laste eest, sest oleme ise otsustanud nad siia maailma tuua. Tuleb ka märkida, et otsus päästa pereliige ei tähenda, et ma teise uppuja elu vähem väärtuslikuks peaksin, vaid ta on minu jaoks isiklikult vähem väärtuslik.
Jätan hetkel vahele tuttavad, sõbrad ja kaugemad sugulased ning lähen veel suuremasse ringi. Oletame, et üks uppuja on lihtsalt mingi isik, kes elab minuga samal tänaval, keda ma võibolla varem näinudki pole. Teine uppuja on kuskilt kaugelt maalt. Just siit algab see piir, kus erapooletus tundub täiesti mõistlik ning igasugune eelistus põhjendamatu. Ka efektiivsed altruistid, kes teeksid erandeid oma pere ja lähedaste suhtes, peaksid olema siit piirist edasi juba erapooletud. Sisuliselt ongi see Singeri uppuva lapse näide, kus ta õhutab meid olema erapooletud. Võtan siis julguse öelda, et tõenäoliselt ei laseks ma mündil seda otsustada, vaid päästaksin enda tänaval elava isiku, kes võib olla mulle sama võõras kui teine uppuja. Kuidas seda valikut põhjendada? Kas tegu pole mitte meie-nemad grupimentaliteediga või võõra tõrjumisega? Kohe kindlasti ei saa ma väita, et tema elu on vähem väärt või teda leinataks vähem. Samas teeksid paljud just sellise otsuse, ilma et oskaksid seletada, miks.
Ma jätan selle arutluse hetkel pooleli ning tulen lõpus selle juurde tagasi. Võtan ette veel kaks mõtteharjutust, mis aitavad mul enda tehtud valikut põhjendada ning üldiselt seletada, miks paljud samamoodi otsustaksid.
II osa
Mõte arutleda inimeste väärtuse üle ja panna nad justkui elamisõiguse järjekorda tekitab alguses vastikust ja teatud õuduse tunnet. Kui peaksime langetama elu ja surma otsuse, siis valiksime enamasti enda ja lähedaste elud, ent kahe võõra puhul ei tule otsus nii lihtsalt. Erapooletus paistab siin hea lahendusena, sest keegi ei taha vabatahtlikult võtta teiste inimeste elude üle otsustamise eest vastutust. Sellel hetkel oleks tõesti soov lasta saatusel otsustada ning visata münti või tõmmata kõrt. Selles teksti osas argumenteerin, et saame neid eristusi siiski mõnikord teha, kui hindame inimesi, kellega meil isiklikku suhet ei ole.
Selle illustreerimiseks toon järgmise näite: jälle on kaks uppujat, A ja B, ning päästa saab vaid ühe. Me ei tea mitte midagi uppuja A kohta, aga meil on teada mõned faktid uppuja B kohta. Teame, et B on parandamatu kurjategija ja mõrvar. Kuna meil puudub igasugune info A kohta, siis kujutaks ta endast justkui mingit üldist keskmist kõikidest inimestest. Me ei tea, kelleks A võib osutuda, kuid teame, et keskmine inimene pole kindlasti parandamatu kriminaal ja mõrvar. Kui saaks päästa vaid ühe uppuja, siis kumma sa päästaksid? Kas võtaksid arvesse eelnevat infot B kohta või viskaksid münti otsuse saavutamiseks? Julgen oletada, et enamus inimesi päästaksid A ja laseksid B-l uppuda, kuna otsustaksid, et tema elu on vähem väärt päästmist. (Loomulikult on ka väike võimalus, et A pole mitte mõrvar, vaid lausa sarimõrvar, kuid see tõenäosus on üliväike). Mõrvar on küll äärmus, kuid leidub ka teisi määrajaid, mis viiksid samale otsusele. Näiteks on uppuja B sada aastat vana või krooniliselt haige ja väga madala elukvaliteediga või tõsiste psüühiliste probleemide tõttu ohtlik. Need teadmised on minu jaoks märkimisväärse tähtsusega, sest võivad mitme abivajaja puhul ja ressursside piiratusel osutuda otsustavaks. Toon ka ümberpööratud variandi sellest näitest.
Taaskord on uppujad A ja B, kuid nüüd teame B kohta vaid häid omadusi. B võib olla andekas kirurg, kelle teadmised ja osavad käed päästavad tuhandeid elusid. Äkki on B pühendanud oma elu heategevusele ning edukalt aidanud paljusid inimesi. Või on B võtnud oma elu eesmärgiks lapsendada sügava puudega haigeid lapsi, keda keegi ei soovi, ning pakkuda neile armastavat kodu selleks väheseks ajaks, mil nad elavad. Kui me taaskord võtame teist uppujat A kui kõigi inimeste keskmist, siis peame tunnistama, et tõenäoliselt ei tee ta nii palju head kui B, ning kasulikum oleks valida B elu. Ühtlasi muutub näide siin ka rohkem isiklikuks.
Me võime esimeses näites lasta B-l uppuda, sest me ise ei ole mõrvarid. Meie jääksime selles näites ellu, kui oleksime uppuja A. Samas muutub olukord teises näites hirmsamaks. Suure tõenäosusega pole me suured maailmapäästjad, puudega orbude lapsendajad või ülemaailmselt tunnustatud kirurgid. Me oleme pigem n-ö tavalised ning teises näites oleksime meie need, kes uppuma jäetakse. Kui tahame esimese näitega nõus olla, peame ka teisega nõustuma ning ühtlasi tunnistama, et meie elu pole alati päästmise järjekorras ees. Seega, kui keegi kolmas peaks otsustama meie ja andeka kirurgi vahel, oleks tal täiesti õigus valida teine.
Eelneva põhjal püüdsin ma näidata, kuidas erapooletus ka võõraste puhul, kellega me isiklikult seotud pole, raskeks osutuda võib. See mõtteharjutus võttis arvesse nii teadaolevaid fakte kui ka tõenäosusi. Järgnev osa pühendub just tõenäosustele, sest usun, et selle põhjal teevad paljud otsuseid enda kogukonna/riigi/rahvuse jne kasuks.
III osa
Kas tõenäosused on olulised? Kasutasin eelmises mõtteharjutuses tõenäosust, kui hindasin uppujat A. Me võime anda mingi kindla keskmise kõigi inimeste kohta ning saame seda teha ka piirkondade kaupa. Teame näiteks, kui religioosne, inimõigusi ja humanismi pooldav, sõnavabadust soosiv on mõni piirkond või riik.
Toon nüüd kolmandat korda kahe uppuja näite ja esitan seda järgmiselt: On 80% tõenäosus, et uppuja A jagab minuga samasid tõekspidamisi (minule tähtsad tõekspidamised on humanism, inimõigused, sekulaarsus, sõnavabadus jne), ning 40% tõenäoline, et uppuja B jagab minuga samasid tõekspidamisi. Kumma päästaksin, kui saan päästa vaid ühe?
Kas inimeste tõekspidamistel on olulisust selle otsuse langetamisel? Ma arvan, et on. Mõrvarit ma uppumisest ei päästaks, kuna ta ei väärtusta inimelusid, kuid maailmaparandajast altruisti päästaksin just seetõttu, et väärtustan tema tõekspidamisi, mida ta on ka praktikasse pannud. Kui me inimeste tõekspidamiste ja sisemiste väärtuste põhjal midagi otsustada ei tohiks, võiks ka mõrvari ja eduka maailmaparandajast altruisti uppumise korral münti visata ja saatusel otsustada lasta.
Lõpuks saan vastata I osas pooleli jäänud küsimusele: mis õigustab eelistama oma tänaval elava võõra elu kaugelt pärit võõra elule? Just nimelt tõenäosus, et see isik jagab minuga samasid tõekspidamisi. (Seda loomulikult juhul, kui minu ja mu ühiskonna vaated enamasti ka kattuvad).
Minu tõekspidamised peegeldavad ühtlasi minu moraalsust ja väärtusi, millele toetudes maailmas orienteerun. Need on minu maailmakäsitluse aluseks ning täiesti õigustatud on püüd neid säilitada ning eelistada inimesi, kes jagavad minuga sama mõtteviisi. Tegu ei ole siin niivõrd meie-nemad grupimentaliteedi või võõravihaga, vaid enda tõekspidamiste prioritiseerimisega.
Kindlasti leidub isikuid, kes suudaksid ka kõigi eelnevate näidete puhul erapooletuks jääda ja igasugustest faktidest ja tõenäosustest üle olla – elu on ju siiski absoluutne väärtus ning igasugune eristamine võib tunduda põhjendamatu. Ehk on see mõtteviis nende tugevus või äkki ka puudus. Loodetavasti seletasin, miks tihti just „oma“ inimeste/kogukonna/rahva/riigi kasuks otsustatakse. Seda just selle pärast, et nad tõenäoliselt sarnanevad meiega oma veendumuste ja väärtuste poolest. Selline mõtlemine on omane igale grupile, kasvõi alateadlikult, ning iga grupi jaoks on see ka põhjendatud.
Just siin tuleb mängu efektiivne altruism, mis püüab liikumisena ületada individuaalset tasandit ning vaadata kõike erapooletult ja üldiselt. Eeldatavasti suudab see suure umbisikulise liikumisena saavutada seda, mida me üksikisiku ja grupi tasandil nii kergesti ei saavuta. Globaalse liikumisena ei jää tal ka muud üle, kui vaadata tõepoolest tervikut ning tegutseda vastavalt kõigi huvidele. Sellise liikumisena võime ja peamegi talle peale panema erapooletuse nõude, mida paljud isiklikus elus järgida ei suuda.
