Käesolev tekst on refereeritud William MacAskilli raamatu „Doing Good Better“ (2015) 2., 3., 4. ja 5. peatükist. Autorid on Liis Toomas, Anna Linda Tomp ja Ann-Marii Vilk.

2. peatükk: rasked valikud nõuavad tugevat meelt

William MacAskill alustab oma raamatu „Doing Good Better“ (2015) 2. peatükki Aafrika keskosas asuvast väikesest riigist nimega Rwanda. Pikalt Belgia koloniaalvõimu all olevas riigis tekkisid vastuolud kahe etnilise grupi – tutside ja hutude – vahel. Konfliktid arenesid kodusõjaks, mis omakorda lõppes 1994. aastal verise genotsiidiga.

Riigis tekkinud kohutava kaose keskel, Punase Risti väikeses haiglas, päästis elusid arst James Orbinski. Humanitaarabi organisatsiooni „Doctors Without Borders“ ehk „Piirideta arstid“ presidendina võttis Orbinski vastu ka 1999. aastal Nobeli Rahupreemia Rwanda genotsiidis haavata saanud inimeste abistamise ja elude päästmise eest.

James Orbinski on tagasi vaadates tunnistanud: „Kannatanuid oli palju ning neid tuli aina juurde. Iga patsient märgistati vastavalt tema meditsiinilisele olukorrale. Haavatud, kes vajasid kohest ravi, märgistati numbriga 1. Patsiendid, kelle ravimine võis 24-tundi oodata, numbriga 2 ning inimesed, kelle meditsiiniline seisund olid niivõrd halb ning kelle päästmiseks ei olnud enam võimalust, numbriga 3.“

Orbinski teadis, et kõiki abivajajaid ta päästa ei suuda, seega tuli teha pealtnäha jõhker, kuid kalkuleeritud valik. Jättes kriisiolukorras otsuse tegemata ning püüdes päästa kõiki haavatuid, kaotanuks nad veelgi rohkem väärtuslikke elusid.

William MacAskill lähtub Orbinski näitest ka igapäevases heategevuslikus töös, kus samuti ei ole kõikide abivajajate aitamine võimalik. Millised probleemid vajavad kohest lahendust ning millised ei ole ehk niivõrd pakilised? Kõigist võimalikest viisidest, kuidas maailma paremaks muuta, püüavad efektiivsed altruistid leida eesmärgini kõige tõhusama tee.

Muidugi on abivajajate järjekorda panemine ning ühtede eelistamine teistele raske koorem nii psühholoogilisest kui ka praktilisest aspektist lähtudes, aga valikute tegemine ei ole võimatu. Autor toob hulgaliselt näiteid illustreerimaks asjaolu, kus inimesed on valiku ees, millisele heategevusorganisatsioonile oma panus anda. Veelgi enam ei ole annetajatele täpselt teada, millistel viisidel nende annetusi kasutatakse.

Üheks selliseks heategevusorganisatsiooniks on „Päästearmee“. Abistamisvaldkondi on organisatsioonil erinevaid. Näiteks supiköökide pidamine, kodututele varjupaikade pakkumine, madala sissetulekuga perede lastele suvelaagrite ja huviringide korraldamine, veteranide rehabilitatsioon ning neile kogukondliku toetuse loomine.

Küll aga ei ole heategevusorganisatsiooni kodulehelt võimalik välja lugeda erinevate programmide maksumust, annetuste paigutust abivajajate efektiivseks abistamiseks ega ka tulemusi, mida on võimalik annetustega saavutada. Organisatsioonid peaksid olema võimalikult avatud, näitamaks, mil viisil annetatud raha kasutatakse.

Näiteks “United Way of New York City” kogukond lubab, et 50 dollariga saab võimaldada ühele perele viis raamatut. Jah, see on samm õiges suunas, kuid mitte piisavalt. Kas saame olla annetajatena kindlad, et tänu raamatutele läheb New Yorgi lastel koolis paremini või õpetavad need raamatud maailma paremini mõistma?

Annetajatena hooliksime tegelikult vaid siis, kui teaksime täpset kasutegurit, mida raamatud peredele pakuvad. Kasutegurist lähtudes kannustab MacAskill mõtlema just elude paremaks muutmise peale, jättes kõrvale annetuste numbrilised väärtused. Heategevuse fookuses on inimeste elude parandamine ning tulemusi peaks mõõtma kasu põhjal, mida abivajajad reaalselt saavad.

Globaalse tervishoiu arendamine ja inimeste tervisliku seisundi parandamine on üks efektiivsemaid ja kindlamaid abistamise valdkondi. MacAskill esitab siinkohal keerulisi ja peadmurdvaid küsimusi. Kas ära hoida 5-aastase lapse või 20-aastase noore surm? Kas ennetada kümne inimese AIDSi nakatumist või sajal inimesel raskekujulist artriiti? Kas hoida ära ühe naise koduvägivalla ohvriks langemine või võimaldada ühel lapsel koolis käia?

Leidmaks vastuseid samalaadsetele küsimustele on majandusteadlased loonud mõõtmissüsteemi QALY [kvali], mis võimaldab mõõta erinevate terviseprogrammide kuluefektiivsust, neid võrrelda ning prioriseerida. Inimese elu päästmine, sealhulgas ka tema eluea pikendamine ning inimese eluajal tema elukvaliteedi parandamine on aspektid, mille koosmõjul QALY töötab.

MacAskill toob mõõtmissüsteemi illustreerimiseks näite. 10 000 dollariga oleks võimalik maksta kinni AIDSi põdeva 40-aastase inimese retroviirusevastane ravim või 20-aastase pimedaks jääva inimese silmaoperatsioon, mõlemat teha ei ole võimalik. Ilma ravimita sureks AIDSi põdev inimene viie aasta pärast, ravimi manustamisel kümne aasta pärast. Silmaoperatsioonile minnes või sellest ilma jäädes, elaks 20-aastane keskmiselt veel viiskümmend aastat. Kelle abistamiseks peaks see raha minema?

QALY süsteemist lähtudes saab suuremat kasu pime 20-aastane. Elukvaliteet pimedana on 40% vääriline. Nägijaks saades võimaldaksime tema elukvaliteedi tõusu viiekümne aastaga 100%, seega tulemuseks 30 QALY {(100% – 40%) x 50 = 30}. Kui AIDSi põdev inimene ei saa ravi, oleks tema elukvaliteet 50%, ravi saades 90%. Kindlustades ravi 40-aastasele, saaksime viie aasta jooksul tema elukvaliteeti tõsta 90%-ni ning anda veel viis aastat 90% väärilist elu. Seega oleks tulemuseks 6,5 QALY {(90% – 50%) x 5 + (90% x 5) = 6,5}.

Tulenevalt tervisevaldkonna iseärasustest, ei ole QALY süsteem täiuslik. On erinevaid arusaamu täisväärtuslikust ja kvaliteetsest elust ning samuti hinnatakse meditsiinilisi seisundeid indiviidist lähtudes. MacAskill leiab, et altruistlike tegevuste võrdlemine on keeruline, kuna puuduvad kindlad teadmised, kas annetuste läbi inimeste elu paraneb või kuidas annetused reaalselt inimeste elu mõjutavad.

Ken Berger ja Robert M. Penna kirjutasid 2013. aastal Stanfordi Social Innovation Review blogisse kriitilise arvustuse efektiivsest altruismist. Nad rõhutavad, et probleemide võrdlemine ning nende eelistamine teistele tundub võimatu. Inimeste aitamiseks efektiivsemaid viise otsida on lihtsalt mõeldamatu, kalduksime liigselt heategevusliku imperialismi suunas.

William MacAskill väidab teisiti. Efektiivsuse otsimine, inimeste probleemide kõrvutamine ning kaalutletud otsuse tegemine ei ole põhimõtteliselt võimatu. Keeruliseks teeb asja emotsionaalne tasand. Tihtipeale seovad inimesed end selliste heategevustega, millega tuntakse isiklikku kokkupuudet. Kui inimesed kaotavad oma lähedasi, ei tulene lein ja kahjutunne sellest, millise haiguse või õnnetuse tagajärjel inimene hukkus. Emotsionaalsed raskused on tingitud sellest, et lähedase kannatused ja kaotus tuli nende mõistes liiga vara.

Efektiivse altruismi kohaselt ei ole emotsionaalne lähenemine heategevuse maailmas just kõige jätkusuutlikum viis. Inimeste elude paremaks muutmisel võime tunnetele tuginedes olla pimestatud. Kui me tahame võimalikult palju head teha, peaksime mõtlema oma tegude tagajärgedele. Kui palju materiaalset ja ajalist ressurssi need teod vajavad? Kui paljusid inimesi need teod mõjutavad? Kui palju need teod muudavad inimeste heaolu paremaks? Need on küsimused, mida efektiivne altruism pidevalt tõstatab.

3.peatükk: heategu vs. võimalikult hea tegu

Igas valdkonnas leidub skeptikuid, kes seavad usutud põhimõtted ja väärtused kahtluse alla. Nii ei pääse ka altuistlik kogukond nende tegevusele suunatud skeptitsismist. 2006. aastal avaldas New Yorgi Ülikooli majandusteadlane William Easterly raamatu „The White Man’s Burden“. Teos mõistab hukka rahvusvahelise abi, mis paistab pelgalt olevat vaid ressursside raiskamine (!).

Umbusku jagub veelgi. 2009. aastal avaldas Zambia majandusteadlane Dambisa Moyo raamatu „Dead Aid: Why Aid Is Not Working and How There Is a Better Way for Africa“, milles väitis, et 60 aasta jooksul üle triljoni dollari Aafrika mandrile saadetud heategevusliku rahaga ei ole suudetud midagi märkimisväärset korda saata.

MacAskill lükkab väited ümber. Esiteks vaated ja arusaamad, mida skeptikud loovad, on eksitavad ega ole asjakohased inimestele, kelle eesmärgiks on inimeste elude parandamine. Teiseks, rõhuvad nad liigselt ütlustele „Kui palju raha me oleme kulutanud!“ või „Ega eriti palju pole ju muutunud!“.

Triljon dollarit tundub esialgu hoomamatu summana, seega mõtestab MacAskill selle lahti. Maailma aastane majanduslik kogutoodang on 87 triljonit dollarit, Ameerika Ühendriikides läheb sotsiaalkindlustuse katteks ligikaudu 800 miljardit dollarit ning 2001. aastal avaldas Donald Rumsfeld, et Ühendriikide sõjavägi on arvepidamisel kaotanud 2,3 triljonil dollaril. Seega, kui triljon dollarit õigesse konteksti paigutada, ei tundugi see enam nii suure summana. Veelgi enam, jagades triljon dollarit 60 aasta peale, kulutame aastas 17 miljardit.

Tol hetkel elas Sahara-tagusel alal ligikaudu 412 miljonit inimest ning kui kulutaksime sellise hulga inimeste peale 17 miljardit, teeks see inimese peale 40 dollarit aastas. Jagades triljon dollarit mitmekümne aasta ja üle 400 miljoni inimese peale, saame aru, et abistamiseks jagatud summa ei ole tõesti väga suur. Samuti on Sahara-tagusel alal elanike keskmine eluiga 1950. aastatest kasvanud 36,7 eluaastalt 56-ni. Reaalsuses on heategevuseks tarvitatud vähe ressursse, kuid arengumaades elavate inimeste heaolu on märgatavalt tõusnud.

Tulenevalt Dambisa Moyo arvamusele ebaefektiivse abi kohta, arvab MacAskill, et teemast täieliku pildi kokku panemiseks ei piisa lähenemisest ainult tüüpilistele ja tavapärastele heategevussuundadele. Fookuse seadmine parimate abiprogrammide järgi muudab abistamise ka keskmisel skaalal efektiivseks.

Autor kasutab efektiivsuse mõõtmisel “paksu sabaga” matemaatilist jaotust, millega on võimalik tähistada võimalikult väikeseid või suuri – ekstreemseid – nähtusi. Suurem osa väärtustest tulenevad parimatest tegevusviisidest, programmidest või arusaamadest. Sellist laadi jaotusega on võimalik üles leida ja finantseerida kõige efektiivsemalt töötavaid abiprogramme, mis võimaldavad võimalikult palju head teha.

Vastava ettekujutuse saamiseks peaksime vaatlema just kõige paremaid abiprogramme. Üheks edukamaks projektis peetakse rõugete likvideerimist, mille kordamineku suurusest arusaamiseks teeb autor hüpoteetilise võrdluse. Kui oleksime saavutanud globaalse rahu näiteks 1973. aastaks, mille järgselt ei oleks toimunud genotsiide, sõdasid ega terrorirünnakuid, oleksime päästnud ligikaudu 12 miljoni inimese elu.

Enne 1977. aastat, mil diagnoositi viimane rõugetesse haigestumine, suri igal aastal kuni 3 miljonit inimest. Ainuüksi 20. sajandil hukkus rõugetesse nakatumise tagajärjel üle 300 miljoni inimese. Kui 40 rahu-aastaga maailmas (see tähendab mitte ühtegi lahingut, sõda ega muud vägivallaakti) päästaksime 60-120 miljoni inimese elu, siis oleks rõugete likvideerimine ikkagi märkimisväärsem saavutus kui ülemaailmne rahu. Päästaksime viis korda rohkem inimelusid.

Haigusi on võimalik ennetada ning tänu vaktsineerimistele on iga-aastased surmad aastatel 1960-2001 vähenenud 5 miljonilt 1,4 miljonile. Globaalsetesse terviseprogrammidesse panustamine ja rahvusvahelise abi saatmine arengumaadesse on olnud ja on jätkuvalt vägagi efektiivne. Ka pealtnäha lihtne annetus kõige efektiivsemate tulemustega programmidele võimaldab päästa kümneid elusid. Tulevikus võiks edulugusid olla veelgi rohkem!

4. peatükk: kas see teema on õigustatult luubi all?

Keskeltläbi kolmveerand noortest tööturule sisenejatest peavad eetilisi aspekte oma töökoha valikul möödapääsmatuks. Soov läbi oma töö maailma parandada on laialt levinud ning meditsiin on selles vallas kõige populaarsem karjäärivalik. Efektiivse altruismi seisukohast tuleks seda mõtet kriitiliselt analüüsida. Kas kõige populaarsem valik, et läbi oma töö head teha, on ka kõige efektiivsem? Sellele vastamiseks tuleb uurida lähemalt efektiivse altruismi kolmandat võtmeküsimust: kas see teema saab piisavalt tähelepanu?

Majandusteadlased kasutavad millegi väärtuse väljaselgitamisel loogikat, mille kohaselt ei vaadata selle asja keskmist väärtust, vaid hoopis kui palju lisakasu toob iga lisanduv ühik. Näiteks kui sa ostad selle raamatu, siis võib see pakkuda huvitava lugemiskogemuse. Samas teise eksemplari soetamisel ei ole sellel enam mingit lisaväärtust. Veel enam, ühe raamatu viie eksemplari omamine võib olla isegi negatiivne, kuna nad võtavad riiulis väärtuslikku ruumi ja koguvad tolmu. Seda nimetatakse kahaneva piirkasulikkuse seaduseks.

Eelnimetatud seadus kehtib ka heategevuse puhul. Mida vähem tähelepanu ning ressursse on suunatud mingi probleemi lahendamisse, seda suurem kasu on lisanduvatel annetustel. See aitab seletada, miks näiteks katastroofiabi on palju ebaefektiivsem valik annetamiseks kui parimad vaesusega võitlevad organisatsioonid.

Seda väidet saab illustreerida võrdlusega, kus 2011. aastal Jaapanis aset leidnud maavärina tagajärjel said abi pakkunud organisatsioonid 330 000 dollari väärtuses annetusi ühe hukkunud inimese kohta. Samas iga päev sureb maailmas üle 18 000 lapse malaaria, AIDSi ja tuberkuloosi tagajärjel. Kõik need haigused on ennetatavad, kuid saavad keskeltläbi ainult 15 000 dollari väärtuses annetusi ühe inimese kohta.

Selline ebavõrdsus ressursside jaotamisel on selgitatav emotsioonidel põhineva annetamisega. Katastroofi puhul on tegemist uue sündmusega ning keskmine kõhutundest lähtuv inimene reageerib sellele kui hädaolukorrale. Samas unustatakse, et tegelikult on arengumaades kogu aeg hädaolukord, kuna ollakse nii harjunud selliste probleemidega nagu vaesus, haigused ja rõhumine.

Kahaneva piirkasulikkuse seaduse abil saame tuua veel veenvaid argumente. Näiteks ühe pimedate juhtkoera treenimine maksab 50 000 dollarit. See panus parandaks ühe pimeda arenenud maailmas elava inimese elukvaliteeti silmnähtavalt. Samas selle sama summa eest saaksime arengumaades terveks ravida 500 inimest seal laialt levinud bakteriaalsest infektsioonist, mis põhjustab pimedust.

Sarnase näite saab tuua vähi ning malaaria ravi võrdlemisel. Võib väita, et vähi poolt põhjustatud tervisekahju on keskmiselt kaks korda suurem kui malaaria oma. Vähi ravile kulutatakse aga ülemaailmselt 60 korda rohkem raha kui malaariale. Seega iga lisanduv dollar toob vähem kasu vähi kui malaaria ravi puhul.

Eelnev tekst keskendus sellele, kuidas kahaneva piirkasulikkuse seadus raha väärtust vähendab, kuid sama kehtib ka aja puhul. Tuleme tagasi peatüki algul püstitatud küsimuse juurde: kas kõige populaarsem valik läbi oma töö head teha on ka kõige efektiivsem? Selle küsimuse üle juurdles ka noor arst Greg Lewis, kes otsustas põhjaliku analüüsi käigus välja selgitada, kui palju head teeb üks arst oma karjääri vältel.

Lewis leidis, et üks arst päästab oma karjääri jooksul umbes 25-30 elu, kuid see number on keskmine, mis ei võta arvesse seda, kui palju arste USAs juba on. Kahaneva piirkasulikkuse seadust arvesse võttes nägi ta, et iga lisanduva arstiga päästetakse vaid 4 elu rohkem.

Illustreerime seda lihtsa näitega. Oletame, et ühes väikeses eraldatud linnas töötab kolm arsti ning neil on kolm kategooriat tegevusi. 1) elupäästvad operatsioonid, 2) mõjuvalt elukvaliteeti parandavad ravimeetodid, näiteks ärevuse ravi ning 3) väikeste probleemide leevendamine nagu külmetushaigused. Eeldame, et iga arst kulutab igale tegevusele kolmandiku oma ajast ja seeläbi päästab aastas 100 elu.

Nüüd oletame, et piiratud eelarve tõttu tuleb üks arst lahti lasta. Esmalt tundub, et see oleks katastroof, kuna 100 elu aastas jääks päästmata. Samas kui mõtleme olukorrast realistlikult, siis suure tõenäosusega muudaksid teised kaks arsti oma prioriteete, delegeeriksid väikeste probleemide ravi õdedele ning keskenduksid rohkem elude päästmisele. See tähendaks, et teised kaks arsti päästaksid nüüd mõlemad aastas 150 elu.

Seega näeme siin jällegi kahaneva piirkasulikkuse seaduse efekte. Kuigi väikelinna kolmas arst päästis seal töötades samuti elusid, oli tema üleüldine panus vaid külmetushaiguste ravi, millega oleksid saanud hakkama ka teised meditsiinitöötajad.

5. peatükk: mis oleks muidu juhtunud?

Kuidas vastata küsimusele, kes on maailma parim inimene? Kolmandas peatükis oli juttu sellest, et rõugete väljaravimine oli üks inimkonna suurimaid saavutusi. Esmapilgul saaksime selle raamistiku sees anda maailma parima inimese tiitli D. A. Hendersonile, kes oli Maailma Terviseorganisatsiooni rõugete likvideerimise kampaania juht.

Kuigi Henderson tegi ära suure töö, ei olnud tema panus tegelikult määrav. Sellel hetkel, kui Hendersonist sai kampaania juht, oli rõugete likvideerimise plaan juba tehtud ning tema täitis vaid ametikohta. Eeldusel, et ta poleks kunagi sündinud või sinna tööle kandideerinud, oleks seda teinud keegi teine.

Seega maailma parima inimese tituleerimiseks peame minema ajas rohkem tagasi ning kaaluma hoopis tundmatut Ukraina teadlast nimega Viktor Žadanov, kes oli 60-ndatel Nõukogude Liidu terviseminister. Tol ajal ei olnud veel ühtegi haigust täielikult likvideeritud ning keegi ei arvanud, et see võiks üldse võimalik olla. Žadanov aga esitas rõugete väljaravimise ettepaneku nii veenvalt ja kirglikult Maailma Terviseorganisatsioonile, et esimest korda inimajaloos nõustuti sellist kampaaniat läbi viima.

Tavaliselt ei mõelda selle, mis oleks juhtunud, kui oleks teisiti käitutud, kuid peaksime. Lõppude lõpuks ei loe ju see, kes teeb head, vaid see, et heategu saaks tehtud. Meie heategude kasulikkust saab mõõta analüüsides ühest küljest seda, mis oleks juhtunud meie tegude tagajärjel, teisest küljest aga, mis oleks saanud meie panusest olenemata.

Seda loogikat aitab illustreerida näide sotsiaalsest programmist nimega Scared Straight, mis oli suunatud USA noortele, kes olid võimudele juba varases eas ühel või teisel viisil kuritegeliku käitumisega vahele jäänud. Scared Straighti raames viidi need noored kinnipidamisasutustesse ning lasti vangidel neid hirmutada. Lootus oli, et see juhib noored kuritegelikult teelt kõrvale.

Hilisemaid trende vaadates ilmneski, et kuritegevus noorte seas on langenud ning Scared Straight kuulutati märkimisväärseks edulooks. Lähemal vaatlusel aga leiti, et antud programm ei olnud mitte ainult ebaefektiivne, vaid hoopis kahjulik. Uuringud, mis jälgisid just programmis osalenud noori, leidsid, et nende seas kuritegevus hoopis kasvas. Algne mulje Scared Straighti edust põhines tõsiasjal, et kuritegevus oli tol ajal üleüldiselt ühiskonnas allakäigu trendil. Seega ilma eelkirjeldatud sekkumiseta oleks tehtud hoopis rohkem head.

Tulles tagasi karjääri teema juurde saame võtta lähema vaatluse alla taaskord eelmises peatükis figureerinud arsti Greg Lewise. Ta jõudis järeldusele, et tema panus elude päästmisesse olles arst arenenud maailmas on kahaneva piirkasulikkuse seaduse tõttu kaduvväike. Miks mitte minna siis tööle arengumaadesse, kus arste on palju vähem ning tema tegudel oleks palju suurem efekt?

Lewis argumenteeris, et tema oskused ja kogemused ei ole piisavalt head, et teha seal maksimaalselt kasulikku tööd ning keegi teine täidaks tema positsiooni ilmselt paremini. Selle asemel, et kolida Aafrikasse, otsustas Lewis hoopis kolmanda variandi kasuks: teenida selleks, et annetada.

USAs arstina töötades on Lewise otsene kasutegur küll väike, kuid tema sissetulek on niivõrd suur, et sellest poole annetamisel arengumaadele saab ta päästa igal aastal mitukümmend elu. See on tunduvalt rohkem, kui ta oleks suutnud päästa töötades ise arengumaades arstina. Lewise karjäärivalik on hea näide sellest, kuidas ise mugavalt ära elades saab siiski teha suurel hulgal head.

Mida selle infoga peale hakata? Mõtteid blogipostituse koostajatelt:

• Efektiivsele altruismile on ette heidetud taktitundetust ning emotsionaalse seotuse puudumist heategevusega. Näiteks on loomulik, et keegi, kes on kaotanud oma lähedase vähile, tahab just selle haiguse ravimist toetada. Samas EA kohaselt ei ole vähiravile annetamine väga efektiivne viis head teha. Selle vastu toob MacAskill välja väga hea argumendi: peaksime keskenduma sellele, kuidas saaksime mitte ainult ühe spetsiifilise haiguse poolt põhjustatud kannatusi ja valu ennetada ja vähendada, vaid seda maailmas üleüldiselt teha. Lõpuks loeb mitte see, mis spetsiifilise haiguse tagajärjel kellegi lähedane suri, vaid see valu ja kannatus ise. Seetõttu ongi õiglane ja hea keskenduda just nendele viisidele, mis aitavad võimalikult paljudel inimestel valust ja kaotusest vabaneda või hoiduda.
• DALY ehk disability adjusted life years (puude tõttu kaotatud eluaasta) on meditsiinis ja tervishoius laialt kasutusel olev mõõdik, mida kasutatakse erinevate ravi meetodite efektiivsuse hindamiseks. Miks ei võiks QALY sama laialdaselt heategevuses kasutusel olla, et saaksime olla veendunud, et meie annetustest on enim kasu?
• 3. peatükis toob MacAskill välja, et enne, kui ta efektiivse altruismiga tegelema asus, suhtus ta skeptiliselt arenguprogrammidesse ning lisab, et vaatamata erinevatele heategevusfondidele annetamisele ei olnud ta kindel, kas tema annetus tulenes siirast soovist head teha või oli mõeldud tema priviligeeritud staatusest tuleneva süütunde vähendamiseks. Tegelikult võiks sellist mõtteviisi laiendada ning iseloomustada seeläbi üsna täpselt skeptilist suhtumist heategevuse vastu. Kas põhjus, miks otsustame mitte toetada heategevust õigustusega, et niikuinii ei muuda meie annetus midagi (olgu põhjuseks tunne, et raha suunatakse niikuinii valedesse kätesse või tunne, et väike annetus on vaid tilk merre), võib tulla hoopis teatud privileegipimeduse ja laiskuse koosmõjust? Siin võiks appi tulla efektiivse altruismi mõtteviis – kui tunneme, et meil on võimalus aidata, ent subjektiivse hinnangu tõttu tunduvad kõik heategevusfondid vähe efektiivsed, siis ei tasu jätta soovi aidata sinnapaika ega käed rüpes oodata, et see arvamus iseenesest muutuks. Tuleks asuda aktiivselt otsingutele, et välja selgitada, kus on meie abi enim vaja ja kus kasutatakse tulusid kõige tõhusamalt. Mõistagi ei pea sellise läbimõeldud mõtteviisi esindamiseks ilmtingimata liituma efektiivse altruismi võrgustikuga, kuid ka passiivsuse õigustamisest on maailma parandamisel vähe abi.
• Katastroofiabi ebaefektiivsus seisneb selles, et maailmas, kus me panustame kõik ressursid “tulekahjude kustutamisele”, ei jää ressursse ennetustööks ning parema infrastruktuuri ülesehitamiseks. See aitaks meil katastroofe ära hoida, vähendaks nende potentsiaalset kahju või aitaks nendega tõhusamalt  toime tulla. Sellegipoolest ei ole olukord must-valge ning loomulikult on oluline suuta ka katastroofide korral abi pakkuda. Ehk peaksime lihtsalt rahalise jaotuse tasakaalustamisele rohkem mõtlema.
• Looduskatastroofide korral heategevusfondide toetamise tuleb põhjalikult läbi mõelda: hea näide kolossaalsest humanitaar-karuteenest on Haiti – riik, mida toetati 2010. aastal toimunud maavärina järgselt ca 5 miljardi dollariga, kuid tegelikkuses suur osa sellest rahast ei jõudnud õigetesse kätesse, õigete eesmärkideni või pikaajaliste projektide katteks. On juhtumeid, kus  vähetõhusad humanitaarabiorganisatsioonid teevad koostööd valitseva vähedemokraatliku režiimiga, kes ei pruugi antud abi sihtotstarbeliselt ja läbipaistvalt kasutada. Lisaks tõi Haitis kiirustades ja läbimõtlematult tegutsemine kaasa ka teise katastroofi – kooleraepideemia, mille viisid maavärina poolt rusutud riiki 2010. aastal missioonile saadetud ÜRO rahuvalvurid. Rohkem infot halvast humanitaarabist siit ja kooleraepideemiast siit.
• Teenida selleks, et annetada tundub igati üllas viis head teha, kuid kui paljud inimesed suudavad tegelikult nii altruistlikud olla, et näiteks pool oma sissetulekust ära anda? Palga tõusuga käib tihti kaasas ka elustandardite tõus, mis nõuab omakorda rohkem ressursse.
• Katastroofide tagajärgede leevendusse panustamine sõltub suuresti katastroofide kajastamisest meedias, mis omakorda mõjutab inimeste tundlikkust antud situatsioonide suhtes. Toon näitena välja USA artistide poolt välja antud laulu “We Are the World 25 for Haiti”, mis salvestati uuel kujul, et anda abi 2010. aastal Haiti maavärinas kannatanutele. Tänu tugevale turunduskampaaniale samaaegselt Vancouveri taliolümpiamängude toimumisega, suudeti mõjutada suurel hulgal annetajaid.