Resümee

Efektiivne altruism (edaspidi: EA) on minu teadmiste kohaselt esimene sotsiaalset liikumist meenutav filosoofia, mis kasutab eetikat ja raamistavaid teadmisi, analüüsimaks inimese mõju maailmale. (Ütleksin, et selle printsiibid on altruism, maksimeerimine, egalitarism ja konsekventsialism. Nende printsiipide järgi toimides saab maailma parandamist ennast parandada: näiteks teenides raha selle äraandmiseks otsese annetamise asemel, töötades arengumaal, mitte oma kodukohas, analüüsides oma tegevuse efektiivsust tõendite ja tagasiside põhjal). Kahjuks ei ole EA ise suutnud neid printsiipe kasutada, leidmaks korrektseid mittetriviaalseid viise, mille abil maailma paremaks muuta.

Selle selgitamiseks palun vaagida eristust sõna „proovimine“ kahe tähenduse vahel. Kutsume neid kui „tegelik proovimine“ ja „teeseldud proovimine“. Teeseldud proovimine oleks näiteks reaktsioon sotsiaalsele survele muuta maailma paremaks ning haarates kinni esimesest võimalikust lahendusest mingile probleemile, mis pähe tuleb. Näiteks mõnda aega proovisin ma maailma paremaks muuta, arendades arvutiprogrammi, mis kontrolliks mitteformaalselt kirjutatud tõestusi, lubades suuremale hulgale inimestele õpetada kõrgemat matemaatikat, demokratiseerida haridust jne. Juhuslikult olid programmeerimine ja kõrgem matemaatika need kaks ala, milles ma ise parim olin. See on teeseldud proovimine. Tegelik proovimine oleks otsida viise, mis maailma paremaks muudaks kõige suuremat kasutegurit silmas pidades ning seda teha. Näiteks juhatan ma Harvardi Ülikoolis efektiivse altruismi tudengiteorganisatsiooni, sest taipan, et kuigi ma olen võrdlemisi halb liider ja ei naudi seda eriti, on see ponnistus siiski suure mõjuga. See ei tähenda, et ma veel tegelikult proovin, aga ma olen tegelikule proovimisele lähemal.

Kasutades seda eristust teesklemise ja tegelikult proovimise vahel, võtaksin ma suure osa EA-d kokku kui „tegeliku proovimise teesklemise“. Efektiivsed altruistid on sotsiaalse grupina suutnud edukalt märgata teesklemise ja tegelikult proovimise erinevust. Siiski tundub, et nad on sinna ka pidama jäänud eeldades. et teadmine nende erinevusest kandub üle ka võimesse tegelikult proovida. Selle mittetoimimist kinnitab reaalne elu. Samas on paljud efektiivsed altruistid endaga rahul: nad leiavad tegevusi, mis pealtnäha vastavad EA põhimõtetele, ja siis valivad nende seast need tegevused,mis neile kõige enam sobivad. Need „suvalised“ valikud viivad tõenäoliselt heade tegudeni, kuna on oma põhimõtete poolest üllamad kui tavaline ühiskondliku heategevuse norm, kuid sellest hoolimata ei suudeta nii saavutada edasiminekut, mida võiks oodata EA põhimõtetest. Tõde otsiv efektiivne altruism meenutab siis lõpuks hoopis teesklemist.

Alljärgnevalt tutvustan, millistel viisidel on efektiivsetel altruistidel ebaõnnestunud hüljata sotsiaalselt rahuldavad probleemide lahendusviisid, mis ei ole kõige tõhusamad variandid. Toon ka näiteid teistest valdkondadest, kus EA normid on motiveeritud tunnetuste tõttu läbi kukkunud. Need mõlemad nähtused lisavad teatud kroonilise tegevusetuse efektiivsete altruistide üksmeelele – efektiivsest altruistist saab rohkem tema uskumuste ori, kes eirab tõe otsimise protsessi. See tähendab, et EA üksmeel muutub uute tõendite ja argumentide vastuvõtmisele vähem avatuks ning takistab sellega liikumise edasiminekut. Väidan, et see tuleneb efektiivse altruisti soovimatusest asju läbi mõelda viisil, et olla edukas sotsiaalne liikumine, selle asemel püütakse rakendada korrektselt utilitarismi individuaalsel tasemel. Seda oleks võimalik lahendada, kui sisse tuua EA lisapõhimõte – grupi eneseteadlikkus – kuid selleks võib olla juba liiga hilja.

Filosoofilised raskused

Hetkel on efektiivsete altruistide vahel suur erimeelsus seoses rahvastiku eetika lähtepunktidega. See on äärmiselt tähtis määramaks, mis on parim viis maailma parendamiseks, kuna erinev rahvastiku eetika võib viia väga erinevate valikuteni, ning kui EA liikumine ei suuda koonduda nende põhilise eesmärgi ümber, siis laguneb see kiiresti ja kaotab oma jõu. Ometi pole õige rahvastiku eetika leidmine või paremate sekkumisteni viiva eetika määramine olnud väga tulemusrikas.

Kehvad heategevuslikud valikud

Paljud efektiivsed altruistid teevad annetusi GiveWell’i heategevusühingutele. Kolm tähtsaimat ühingut nendest tegelevad ülemaailmse tervisega. Kas see on nii, sest GiveWell teab, et ülemaailmne tervis on suurima kaaluga kaasus? Ei. See on nii, kuna ülemaailmne tervis oli ainuke kaasus, mille kohta oli saadud piisavalt andmeid, et järeldada midagi kindlat. Ei ole põhjust arvata, et see on seotud erilise kaalukusega. Otse vastupidi: heuristilised, kuid vähem ranged argumendid sellistele kaasustele, nagu eksistentsiaalsete riskide vältimine, taimetoitluse edendamine ja avatud riigipiirid näitavad, et need võiksid olla isegi rohkem efektiivsed.

Pealegi, meie praegune parim heategevuslik sekkumine suure tõenäosusega muutub (veelgi tõhusamas suunas) tulevikus. Siin on konkureerimas kaks varianti: me leiame mõne veel efektiivsema heategevusliku eesmärgi, millele annetada, või meil pole enam võimalusi esimesse rohkem panustada ning peame teise parima uueks peaeesmärgiks seadma. Siiani tundub, et esimene neist variantidest on valitsev. Samuti ei paista see lähemal ajal olevat oma murdepunkti saavutamas, eriti veel kui efektiivse heategevuse uurimisvaldkond veel nii uus on.

Nendest kaalutlustest lähtudes on üpris üllatav, et efektiivsed altruistid annetavad hetkel ülemaailmse tervise kaasusele. Isegi nende jaoks, kes otsivad võimalust, kuidas oma annetustega eeskuju näidata, oleks doonorite nõustatud fond paljude eelistega ning sellel puuduksid ka miinused. Igatahes on selline annetamine, kus sa lihtsalt toetad liikumist ega usu, et see on parim võimalik tegevus, kuidagi loomuvastane.

Küsitavus

Efektiivsed altruistid on tihti üllatunud asjaolu üle, et EA kui idee on alles suhteliselt hiljuti esile kerkinud. Kuid keegi neist ei näi sellepärast väga muretsevat, vaid on lihtsalt ennasttäis, kuna tulid selle peale enne teisi.

„Ideedeturg“ on vähemalt midagi tõhusat: kõige lihtsamad, enesestmõistetavad ja õigemad ideed jõuavad inimesteni suhteliselt kiiresti peale nende väljamõtlemist. Kui nii lihtne meem nagu EA pole veel juurdumagi hakanud, siis peaksime enne selle kuulutamist mõtlema, miks see nii on. Asjaolu, et EA-d ei võeta enesestmõistetavana, ei tee efektiivseid altruiste murelikuks, et neil võib siin millestki vajaka olla. See on tugev vastuargument hüpoteesile, et „efektiivsed altruistid tegelikult proovivad“ midagi parendada.

Efektiivne viis annetamiseks

Tihti väidetakse, et mittetulundusühingud ei ole tõhus viis heategemiseks, vaid kõigest viis hea tunde tekitamiseks. Seda head tunnet kasutatakse siis põhjusena, miks annetamisega nii palju head teha saab. Kuigi on tõsi, et enamus doonoreid ei anneta sinna, kuhu on kõige kasulikum annetada, teevad seda siiski paljud.

Üks selline ühing on näiteks Gatesi Fond. See ühing on efektiivsusele orienteeritud ning nende käsutuses on 60 miljardit dollarit. 80000 Hours on täheldanud, et nad on päästnud juba üle 6 miljoni elu ning seda üksnes oma vaktsiiniprogrammiga. Arvestades et nad on kulutanud suhteliselt väikse osa nende käsutada olevatest vahenditest, on neil palju parem tulu ja kulu suhe, kui oleme siiani arvanud.

Seega, miks mitte lihtsalt annetada Gatesi Fondile? Efektiivsed altruistid peavad leidma parema seletuse turu ebaefektiivsusele, mida nemad ära kasutavad, kuid mida Gates ei kasuta. Miks ei rahastanud Gatesi Fond Malaaria Vastu Võitlemise Fondi, GiveWell’i tippheategevusühingut, kui see on nende peamine uurimisvaldkond? Tundub võimatu, et seda saaks seletada kõigest asjatundmatuse või millegi muu sellisega.

Turu üks põhireegleid on, et kui sa ei tea, mis on sinu eripära, siis oled sa kaotaja. Kui küsida efektiivsetelt altruistidelt, mis on nende eripära, siis paljud vastavad midagi taolist: oleme tõeliselt strateegilised / mõtleme kasulikkusest / hoolime tulemustest, kuid samas nad jäävadki oma mõtlemisega sinnapaika. See ei ole piisavalt mõjukas argument: nagu eelnevalt sai mainitud, ei ole selge, miks keegi teine EA-ga ei tegele.

Vastuoluline suhtumine argumentide kindlusesse

Efektiivsed altruistid nõuavad erilist rangust nende heategevuse soovitustes – võtke näiteks GiveWell’i töö. Kuid paljude kõrvaliste probleemide korral – annetada kohe või hiljem, karjääri valik ning otsustamine, kui “metaks” tegevustega minna (otsene heategevustöö, annetamiseks teenimine, propageerimine, propageerimiseks annetamine) – on nad piisavalt rahul valikuga kahtlase väärtusega alternatiivide vahel, milles nad tuginevad kõigest vaistule ja kõhutundele.

Kehv füsioloogiline arusaamine

Nõustun John Sturm’i väitega, et paljud need küsimused on loomult füsioloogilised:

Arvan, et paljud need probleemid on pühendumise küsimus:

Näiteks olen elevil, et olen muutnud oma suhtumist annetamisesse, aga ma pole muutnud oma suhtumist laste saamisesse. Minu esimene arvamus on – EA ja üleüldise eetika vaatenurgast – see, et laste saamine oleks suur viga. Hetkel ma siiski ei hooli sellest, et eiran enda eetikat ja EA-d; ma tahan lapsi saada ja jutul lõpp.

Antud juhul ma ei ole niivõrd laisk, vaid ma isegi ei püüa enda eetikat järgida. Samas kui keegi küsib minult selle kohta, siis on mul lihtsam anda mingi EA vabandus (laste saamine teeb mind õnnelikumaks ning töökamaks), mida ma ei usu – siis näin küll pigem laisa või hoolimatu altruistina, aga olen vähemalt üks neist.

Mudel, mida püüan luua, on järgnev: on mitmeid elualasi, kus saaks EA-d rakendada. Osades neist olen igati nõus seda tegema, kuid teistes ei ole kohe üldse. Siis on veel kaks erisugust valdkonda, kus jääb mulje, et olen laisk: need, kus olen valmis olema ja tahan olla parem efektiivne altruist … ning need, kus ma pole valmis, kuid siiski teesklen (enda ja / või teiste jaoks).

Selle mõte on: kui me soovitame olla kellelgi aktiivsem efektiivne altruist, siis 1) aitame neil olla paremad alal, mida nad tahavad teha ning 2) sunnime neid tegema rohkem, kui nad tahavad, või paneme neid endale tunnistama, et nad on “halvad” inimesed.

Üldiselt reageerivad enamus efektiivseid altruiste enda eesmärkide ja EA vahelisele vastuolule järgnevalt:

1. Nad lahendavad alateadlikult kognitiivse dissonantsi motiveeritud arutlusega: „luuletamine on ilmselgelt minu suhteline eelis EA levitamiseks!“
2. Nad kasutavad teadlikult ja tahtlikult motiveeritud arutlust: „armas Facebooki grupp, mis on parimad utilitaristlikud argumendid efektiivsest altruistist luuletajaks saamise poolt?“
3. Nad valivad kergeima „ausa“ pääsetee: „Ma ei oleks psühholoogiliselt võimeline tegelema EA-ga, kui see sunniks mind minema rahandusse, seega hakkan hoopis efektiivsest altruistist luuletajaks“.

Kolmandat neist võiks isegi kaitsta, kuid samas – kui efektiivsed altruistid püüavad tähtsustada ratsionaalsust ja enesearendamist, siis näitavad nad üles üllatavalt vähe huvi enesearenduse vastu, et omada altruistlikumaid kavatsusi.

Lisaks ei keelusta EA normid isegi kahte esimest, viies grupi normideni, mis ei ajenda inimesi märkama, et nad võivad tegeleda motiveeriva tunnetusega. See on üpris kahjulik liikumise võimele tõe ümber koonduda.

Ajaloolised analoogiad

Jättes osaliselt välja GiveWell-i filantroopia ajaloo projekti, pole olnud ühtegi head ajaloolist heategevuse uuringut. Kuigi pole selgeid eelkäijaid EA-le, on siiski üks sarnane liikumine: kommunism, kust pärineb „igaühele vastavalt nende võimetele, igaühele vastavalt tema vajadusele“ idee. Kommunism on ka märkimisväärne oma mitmete armetute läbikukkumiste tõttu ning efektiivsed altruistid peaks nendest õppima, et sarnaseid ebaõnnestumisi vältida. Üldiselt peaksid nad olema teadlikumad sellistest lõksudest ja ka hüvedest, mis käivad kaasas aina suureneva sotsiaalse liikumisega.

Aaron Tucker põhjendab seda paremini:

Kommunism / Sotsialism oli eriline liikumine, mille algatasid filosoofid ning mida jätkasid teokraadid, kes uskusid, et ratsionaalsus ja planeerimine saavad teha maailma palju paremaks ning kui nad koordineeriksid oma tegevusi, parandades kõike, saaksid nad hävitada vaesuse, haigused jne.

Marx taipas, mis erinevus on tegeliku proovimise ja teeseldud proovimise vahel („Filosoofid on kõigest seletanud maailma, kuid tõeline probleem on seda muuta“ on üks Marxi tsitaatidest). Ta taunib tugevalt neid, kes püüavad reflekteerimata parandada asju viisidel, mis tunduvad neile mõistlikud nende kultuurist lähtuvalt – probleem pole kodanluse tahtmatuses inimesi aidata, vaid nende abi definitsioonis, mis on peamiselt teisejärguline / vähem tõhus / kõrvalprodukt sellest, mis tõeliselt proletariaadi elu parandaks. Nii antakse neile kenasid kodanlikke asju nagu haridus ja hääletamise õigus, kuid ei tehta midagi nende materiaalse olukorra parendamiseks või ei lahendata põhjuseid, miks neil polnud neid hüvesid algusest peale.

Seega kui Marxi töös on olemas teeskluse ja tegeliku proovimise eristus ning tema järgijad võtavad üle mingid riigid ja neil on hunnik andekaid tehnokraate, siis see tundub nagu ideaalne EA projekt. Kuid nagu me teame, need riigikorrad enam ei eksisteeri.

Monokultuursus

Efektiivsed altruistid pole väga mitmekesised. Suur enamus on valged, kesk- või kõrgklassist, intellektuaalsete ja filosoofiliste kalduvustega, arenenud maalt jne (ja ma arvan, et enamasti ka mehed, kuigi olen selles vähem kindel). Ja kuigi mitme perspektiivi argument mitmekesisuse poolt on sel hetkel juba üleleierdatud, on see siiski sobiv, eriti kui võtame arvesse globaalsesse tervisesse sekkumise, millest kasusaajad on meie jaoks kultuuriliselt väga võõrad.

Efektiivsed altruistid ei ole ka humanismist väga teadlikud. EA arenes välja analüütilisest filosoofiast ning levis sealt matemaatikasse ja arvutiteadusesse. Selle taustal kuulutavad nad paljud argumendid liiga kiiresti moraal-relativistlikuks postmodernseks jamaks. See tähendab, et efektiivsed altruistid levitavad kultuurilist imperialismi, surudes lääne kontseptsiooni „heast“ peale inimestele, keda nad aidata püüavad. Isegi kui EA on päris kindel, et utilitaristlik / reduktsionistlik / ratsionalistlik maailmavaade on korrektne, siis väline vaade on, et suurema ja mitmekesisema arvamushulga tegelik kaasamine on vägagi kasulik.

Kogukonnaprobleemid

EA-teemalised vestlused, näiteks selle Facebooki grupis, olid kunagi üsna kõrge kvaliteediga. Kuid liikumise kasvamisega ujutatakse traditsioonilised vestluskohad üle uute inimestega, kes ei ole omandanud veel vestluse norme ja tõestuste standardeid. Kui sellele kiiresti lahendust ei leita, siis kaotab EA kogukond üldse oma kasulikkuse: poleks enam kohta, kus grupi tõde-otsiv protsess saaks toimuda. Samas keegi ei paista olevat teadlik selle probleemi suurusest. On olnud poolikud püüdlusi seda muuta, kuid need on siiski poolikuks jäänud.

Probleemid liikumise loomisel

EA „liikumise“ ainuke mõte on see, et see oleks suurem kui selle osade summa. Organiseeritud liikumine peaks efektiivse altruismi muutma suureks monoliitseks jõuks, mis saaks midagi suurt ka päriselt tehtud.

Kuid reaalsuses käivad suured liikumised ja tõeotsing harva käsikäes. Liikumiste kasvades muutuvad nad üha epistemoloogiliselt inertsemaks: tõendite värskendamine muutub neil üha raskemaks. See tuleneb nende toetumisest sotsiaalsetele meetoditele enda meemide levitamiseks, selle asemel et tegeleda tõe otsimisega. Kuid inimestel, kes on EA-ga liitunud sotsiaalse mõju, mitte tõeotsimise tõttu, võtab palju rohkem aega enda veendumuste muutmiseks. Seega kui liikumine saavutab kriitilise massi, siis muutub tõendite kaasajastamine palju raskemaks. Nagu eespool kirjeldatud, on see juba EA-ga juhtumas.

Järeldused

Selles postituses olen esitanud mitu valdkonda, milles EA liikumine ei suuda koonduda tõe ümber järgnevate mõjude tõttu:

1. Efektiivsed altruistid lõpetavad mõtlemise liiga vara ning rahulduvad kaasustega, mis pole EA printsiipidega konfliktis, selle asemel et otsida optimaalset kasutegurit.
2. EA paneb ranged nõuded selle praktiseerijatele ning EA grupi normid ei kaitse neid piisavalt motiveeritud tunnetuse eest, mis neid otsustes mõjutavad.
3. Efektiivsed altruistid ei märka tähtsaid valdkondi, mida nad peaksid uurima, täpsemalt selliseid probleeme, mis on seotud küsimusega “Kuidas olla edukas liikumine?”. Selle asemel keskendutakse utilitarismi rakendamisele.

Need probleemid on juba iseenesest muret tekitavad, kuid vähene tähelepanu neile on peamine probleem. Monokultuur on samuti probleemne, aga loid suhtumine sellesse on isegi hullem. Tugevate argumentide puudumine on kahetsusväärne, kuid asjaolu, et inimesed pole seda märganud, on siiski peamine probleem.

Efektiivsed altruistid pole veel kas mõistnud, et ka nemad on tekitanud suurte liikumistega seotud probleeme, või nad ei ole piisavalt motiveeritud tegema igavat taustatööd ehk tegelema vaatenurkadega, mis endale võib tunduda tüütu, kuid mida teised peavad kasulikuks. Igatahes ei anna see palju lootust liikumise püsimajäämiseks.

Veelgi tähtsam on, et see viitab efektiivsete altruistide epistemoloogilistele ebaõnnestumistele. Fakt, et mitte keegi teine EA liikumisest ei ole veel teinud nii põhjalikku kriitikat, peaks olema juba ohumärk. Kui efektiivsed altruistid ei tea teravast kriitikast EA liikumise kohta, siis miks nad ei otsi seda? See viitab, et vastupidiselt liikumises rõhutatud ratsionaalsusele põhinevad paljude efektiivsete altruistide veendumused pigem sotsiaalsel käitumisel, mitte tõeotsingul.

Kui neid probleeme ei lahendata, siis see liikumine ei aita mul saavutada suuremaid eesmärke, mida suudan ka individuaalselt saavutada. Kõik, mida see siis teeb, on vaid inertsuse suurendamine, millest pääseb üksikisiku tasandil tegutsedes.

Kas need probleemid on lahendatavad?

Mulle tundub, et ülal olevaist probleemidest kolmas (sotsiaalse liikumise eneseteadlikkus) kaasab endasse teised kaks: kui EA oleks liikumisena rohkem sisekaemuslik, siis suudaks ta märgata ka teist kahte probleemi, aga ka juurde tekkivaid probleeme.

Seega pakun EA-le välja lisapõhimõtte. Lisaks altruistlikuks, maksimeerijaks, egalitaarseks ja konsekventsialistlikuks olemisele peaksime olema ka eneseteadlikud: meil tuleks hoolikalt järele mõelda probleemide üle, mis on seotud eduka liikumisega, selleks et kindlad olla, kas saame edasi liikuda ilmselgetest EA põhimõtete rakendamistest ning tulla välja paremate maailma parendamise viisidega.

Teksti allikas: http://lesswrong.com/lw/j8n/a_critique_of_effective_altruism/

‍