Artikkel ilmus Novaatoris.
Tervishoiule raha kulutamine vaestes riikides on ilmselt kulutõhusam kui jõukamates riikides. Eksistentsiohtude leevendamiseks raha kulutamine võib aga olla veelgi prioriteetsem.
Maailmas on palju probleeme. Vahendeid, mida nende lahendamiseks kasutada saab, on piiratult. Isegi suurtel valitsustel ja ettevõtetel ei ole vahendeid lõpmatult. Seega ei saa lahendada kõike kohe ja praegu. Ressursse ei maksa lohakalt raisata. Parem on keskenduda probleemidele ja lahendustele, mis toovad kõige rohkem kasu.
Igal aastal kulutavad valitsused, sihtasutused ja üksikisikud sadu miljardeid dollareid, et maailma paremaks muuta. Selleks, et seda otstarbekalt kasutada, mõtlevad teadlased ülemaailmsete probleemide prioritiseerimisest. Nad küsivad näiteks küsimusi sellest, kui palju peaks raha kulutama immigratsiooni poliitikale võrreldes teadustöö arendamisega.
Kas tegeleda kohalike või rahvusvaheliste probleemidega?
Ameerika Ühendriikides annetati 2014. aastal 358,38 miljardit dollaritheategevuseks. Sellest kolmandik läks usuga seotud tegevustele ja umbes 15 protsenti haridusele. Natuke vähem annetati tervisele ja kultuurile. Keskkond ja loomad said alla viie protsendi. Rahvusvaheliste probleemide lahendamiseks annetati samuti veidi alla viie protsendi.
Kuigi nii ameeriklased kui ka eestlased tunnevad suuremat kohustust panustada probleemidesse oma riigis, on osaliselt häid põhjuseid keskendumaks rahvusvahelistele probleemidele. Nimelt arengumaades saab sama raha eest palju rohkem ära teha.
Järgmisel joonisel on näidatud, kui palju kvaliteetselt elatud eluaastaid saab 100 000 euro eest, panustades Aafrikas malaaria ennetamisse võrreldes vähktõve ravimisega lääneriikides. Üks kvaliteetselt elatud eluaasta võrdub täiesti tervelt elatud eluaastaga.
Suurbritannias peetakse kulutõhusaks sekkumist, mis aitab juurde saada ühe kvaliteetselt elatud eluaasta umbes 20 000-30 000 euro eest, Ameerika Ühendriikides on see piir isegi üle 85 000 euro. Kõige vaesemates riikides saab aidata palju rohkem inimesi selle raha eest.
Ülemaailmsete programmide kulutõhususe analüüsimisega tegeleb organisatsioon Copenhagen Consensus Center. Enamus lahendustest, mida nemad peavad kõige kulutõhusamaks, on seotud arengumaades haiguste, alatoitumuse ja haridusega. Mittetulundusühendus GiveWell, kelle eesmärk on sarnane, hindab kõige kulutõhusamana samuti arengumaade tervishoidu ja vaesuse peatamisse panustamist.
Kuidas ülemaailmseid probleeme prioritiseerida?
Rahvusvaheline tervishoid paistab olevat arenenud maade tervishoiust palju kulutõhusam. Sellest hoolimata ei arva kõik, et see oleks kõige prioriteetsem valdkond, millega peaks inimkond tegelema. Organisatsioon 80 000 Hours pani koostöös teiste organisatsioonidega kokku raamistiku, mille abil hinnata, kui pakiline mingi probleem on.
Nende meelest peab hindama probleeme ulatuse, kõrvalejäetuse ja lahendatavuse alusel. Ulatus viitab sellele, kui paljusid konkreetne probleem mõjutab ja kui paljud arengu korral kasu saaksid. Kõrvalejäetuse all mõeldakse seda, kui palju raha või aega juba probleemile kulutatakse. Lahendatavus lisab juurde veel selle aspekti, kas antud probleemi lahendamiseks on üldse olemas häid meetmeid.
Näiteks vananemine on väga suure ulatusega ehk mõjutab kõiki elusolendeid. Kui suudaksime vananemise mõju tervisele vähendada, oleks see märkimisväärne areng. Vananemisega seotud teadustöö tundub ka äärmiselt kõrvalejäetud valdkond. Enamus teadustööst tegeleb haiguste uurimisega, mitte vananemisega otseselt. Samas aga ei ole see eriti lahendatav ehk probleemi lahendamiseks pole häid meetmeid.
Sellise prioritiseerimise tulemusena leiab 80 000 Hours, et näiteks tehisintellekti ja bioloogiliste ohtudega tegelemine on prioriteetsem kui arengumaade tervishoidu panustamine. Ülesanne otsustada, kui palju ressursse eri probleemidesse suunata, on keeruline. Seega võib kindlasti oodata, et see nimekiri tulevikus muutub. Praegused hinnangud võivad olla ekslikud.
80 000 Hours ei ole jõudnud kõiki probleeme analüüsida. Nad pakuvad välja, et võimalikud kandidaadid prioriteetsete probleemide nimekirja on veel näiteks teaduspoliitika, vaimne tervis, teadustöö vananemise aeglustamiseks ja palju muud.
Ka ÜRO on välja pakkunud nimekirja prioriteetsetest probleemidest. Nemad nimetavad neid jätkusuutliku arengu eesmärkideks. Nende peamised prioriteedid on järjestatud järgmiselt: 1) vaesus, 2) nälg, 3) heaolu, 4) haridus, 5) võrdsus, 6) puhas vesi ja kanalisatsioon, 7) jõukohane ja puhas energia, 8) korralik töö ja majanduskasv jne.
Eksistentsiriskide tähtsustamine
Tehnoloogiliste ohtude pidamine inimkonna jaoks eriti põletavaks probleemiks tuleb üllatusena. Eriti võrreldes probleemidega, mis inimkonda praegu ilmselgelt kimbutavad, nagu näiteks vaesus ja igasugused haigused. Mõned teadlased peavad tehnoloogiast tingitud ohtusid nii oluliseks sellepärast, et nende arvates võivad need osutuda inimkonnale eksistentiaalseks ohuks.
See on risk, mis ohustab inimkonna enneaegset väljasuremist või hävitab selle potentsiaali jõuda soovitud tulevikuni. Selle tulemusena jääks väga paljude inimeste jaoks võimalik kõrge heaoluga elu elamata. Välja on pakutud, et sellisel juhul võiks elu elamata jääda rohkem kui tuhat triljonit inimesel. See on umbes 10 000 korda rohkem, kui on inimesi kunagi üldse elanud.
Ajaloo jooksul on inimkonna väljasuremist ohustanud looduskatastroofid, nagu asteroidid, supervulkaanid ja pandeemiad. Neid peetakse ajalooliste andmete põhjal järgmise 100 aasta jooksul väga ebatõenäoliseks eksistentsiriskiks.
Tänapäeval ähvardavad inimkonda aga ka inimeste enda põhjustatud tehnoloogilised riskid, sealhulgas näiteks tuumarelvadest, sünteetilisest bioloogiast ja tehisintellektist tulenevad ohud. Mõned teadlased muretsevad ka ülemaailmse totalitarismi pärast. Arvatakse, et inimtegevuse mõjul tekkinud ohud võivad selle sajandi jooksul olla tõenäolisemad kui looduskatastroofid.
Viimase kahe tuhande aasta jooksul ei ole ükski katastroof hävitanud rohkem kui 17 protsenti ülemaailmsest rahvastikust. Looduslikud pandeemiad, mis on varasemalt kõige enam inimelusid võtnud, ei ole teadlaste meelest tõenäoliselt eksistentsiaalse ohuga. Näiteks tuumaohud võivad aga eksistentsiriskid olla küll.
Kui Ameerika Ühendriigid ja Venemaa alustaksid intensiivset tuumasõda, hukkuks palju inimesi otsese mõju ja radiatsiooni tõttu. Tõeliseks ohuks oleks aga tuleohtlike materjalide põletamisel atmosfääri paiskunud suits. See neelaks päikesevalguse ja põhjustaks ülemaailmse jahenemise ning niinimetatud tuumatalve. Kui ülemaailmne temperatuur langeks kaheksa kraadi võrra, võiks isegi kuni viieks aastaks toidu kasvatamine muutuda terves maailmas võimatuks.
Teadlased ei tea, kui suur on eksistentsiaalse ohu tõenäosus. Mõned eksperdid pakuvad välja, et 0,1-0,2 protsenti aastane võimalus on usutav. See tähendab umbes 10-protsendilist tõenäosust, et inimkonda ohustab selle sajandi jooksul väljasuremine.
Nagu näha, ülemaailmseid probleeme on palju ja võimalusi nende lahendamiseks veelgi rohkem. Piiratud vahendite valguses ei pruugi aga õigete valikute tegemiseks piisata argimõistusest või poliitikute tarkusest. Küsimustele teaduslikumalt lähenedes võib arengumaade tervishoiu edendamise asemel osutuda hoopis olulisemaks tervet inimkonda ähvardavate eksistentsiaalsete riskide maandamine.
